ILUMEELEGA ÜLE KOGU VALLA – Intervjuu vallaarhitekt Jaanika Saarega

Kuidas lugeja endale arhitekti ette kujutab?

Kas nohikuna, kes stendil joon- ja nurklaudu liigutab ning joonistab valmis hoone vaate eest, tagant, ülevalt ja alt koos kõigi truupide ja muu tehnovõrguga?

Või tähtsa näoga asjapulgana, kes seisab papist majadega maketi ees ja kiidab midagi ülikaasaegset, mida betoonist ja klaasist ruttu valmis teha saab?

Või, kui ta on ametnik, oma haldusalas ringikäijana, kes käsib uuesti üle värvida maja, mis on vahepeal võõbatud mustaks või roosaks, igatahes mitte nii, nagu on värvipassiga ette nähtud?

Minu vestluskaaslase Jaanika Saare puhul ei klapi ükski pilt. Me võinuks vabalt vahetada kohad. Sest küsija näib antud juhul pigem nohikuna, kes asjast midagi ei tea, sõnaridu paberile sirgeldab. Ja Jaanika on elava jutuga ajakirjanik, kellel on asjast selge pilt ja tuleviku suhtes head plaanid.

Jaanikal ongi asjast, vähemalt Elvast, väga selge pilt, sest ta on siin sündinud ja elab praegugi. Ega ümbruskondki võõras pole. Ja tal on head kavatsused, nüüd juba kogu valla ulatuses. Sest Jaanika on aastast 2018 Elva vallaarhitekt. Sellist ametikohta pole seni kõigis vallavalitsustes peetud. On Tartu vallavalitsuses ja vist kusagil veel.

Selle elurõõmsa noore naisterahva eesmärk on kuivemast kuivemalt kirjas kõige ehtsamas kantseliidis: „ehitustegevuse ja planeerimise koordineerimine, valla keskkonna ja arhitektuur-ehitusliku ilme kujundamine“.

Mida see koordineerimine-kujundamine tähendab, seletab ehk selgemini ära õiguste loetlemine, mis Jaanikale antud on. Ta võib esindada valda planeerimis-, arhitektuuri- ja kujundusalastes ning keskkonna küsimustes. Kui vaja, peab oma pädevuse piires läbirääkimisi ja sõlmib kokkuleppeid.

Palun väga: üks kokkulepe sai sõlmitud ja kenasti täidetud – kohtumine ajakirjanikuga intervjuu asjus. Muidu poleks seda lehelugu sündinud.

Aga jätkame tõsisemas toonis. Jaanikat ei tohi keegi takistada, kui ta soovib minna ehitusplatsile ja kontrollida ehitustöö vastavust dokumentidele. Jaanika peab juba enne igasugust ehitamist andma dokumentidele kooskõlastusi, vajadusel moodustama töörühmasid ja komisjone ning pidama nõu ekspertidega. Ja Jaanikal on omanimeline tempel. Nagu notaril.

Üks asi oli Jaanikal, seni linnavalitsuses ehitusspetsialisti ametit pidades, meie väikese linnakese ehitusasju ajada ja hoopis teine ulatus on võtta vastutus valla kõigi asumite eest. Ja ruumi ning isegi roheluse eest asumite vahel. Seega Jaanika on oma ameti tõttu seotud planeerijate, finantsistide, keskkonnaspetsialistide ja paljude teistega. Nii raekojas kui väljaspool seda. 

On aeg esitada vallaarhitektile küsimusi:

Kui on olemas terve vallatäis asumeid, teid ja rohealasid, on loogiliselt võttes need kõik praegu üsna erinevas seisundis. Siit esimene küsimus: kus on endistest valdadest ahritektuurilis-ehituslikult ja muidugi ka esteetiliselt asjad kõige hullemad?

 Olen juba üsna mitmel pool käinud ja olukorda kaardistanud. Täna, enne meie kohtumist, külastasin Ulilat. Pilt ei ole kogu valla ulatuses aga kaugeltki veel terviklik. Seninähtu põhjal, ilma et ma tahaksin ühelegi asumile või piirkonnale liiga teha, paistab tööpõld lai kõikides väiksemates keskustes. Ma ei pea silmas ainult lagunenud hooneid või hooldamata alasid, on terve rida muid mõjuga aspekte. Asum on selline kooslus, millel peaks minu arvamust mööda olema oma maamärk. See võib olla misiganes tähelepanu püüdev suurem või väiksem element. Nagu näiteks Elvas on Tartu poolt tulles Arbimäe veetorn ja Kirde tänava katlamaja korsten. Kui liigud asula poole ja märkad üht kindlat objekti, ütled endale: „Ahhaa, jõuan kohe Paluperra (Elvasse, Kongutasse, Randu, Rõngu, Aakresse, Puhja)! Näiteks Palupera puhul on kahju, et paljudel pole aimu, kui kaunis koolimaja maanteelt maha pöörates vähese kauguse taga end peidab. Ja kas me kõik teame, milliseid väärtusi võime leida Aakrest? Elvaski on oma mure – Pangodi poolt tulles ei tervita meid oliliselt miski, mis näitakse kuhu me peatselt jõuame.“.

Tahtmatult tuleb meelde kuulus konservikarp, kus Tallinna siluett peal. Sellest on tuletatud koguni pilkenimi „kilulinn“, kuigi Tallinna lahel kilu ei püüta. Ütlesid, et tegeled praegu valla objektide kaardistamisega. Kas see on mõeldud konkreetsete plaanide ja vastava rahastuse tekitamiseks?

„Jah. Olles realist, väidan, et kaardistus, analüüsid ja ekspertide seisukohad on meil käes mitte varem, kui 2018.aasta lõpuks. Küllap ootab meid ees ka üllatusi ja kiireid lahendusi nõudvaid väljakutseid. Endistes valdades oma arhitekte ei olnud, teadmistega tuleb iseenda jaoks alustada algusest. Aga nii ongi võibolla hea “.

Leheneeger kogub enne kohtumist tavaliselt ka infot arutusele tuleval teemal. Ka kuulujutte. Olen kuulnud arvamust, et kahtlaselt kaua venib Elvas Juubelipargi renoveerimine. Kavad-plaanid olevat juba ammu valmis…

„Kahjuks see, et Juubelipargis kohe-kohe renoveerimine algaks, ei vasta tõele. Mullu saime Elva linnasüdame rekonstrueerimise projektiga esialgse visiooni sellest alast. Tänavu ei ole selle pargiosa ümberkujundamist ja selle töö rahastamist ette nähtud. Atraktiivne koht on vallakeskuses ka Arbi järve ümbrus. Seal on rulapargi piirkond ja Õhkamise allee (rahvale tuntud kui Hanseni allee), mida on projektis samuti kajastatud.  

Ajaloolasena julgen väita, et asum, eelkõige linn, kujuneb reeglina ümber mingi keskme. Juba keskajal olid Euroopa asulates ühes kohas koos raad, kirik, turg ja kõrts. Põhimõttel, et üks tulek – mitu asja ajada. Elvas on ajalooliselt tekkinud lausa kolm keskust – raudteejaama ja Konsumi ümbrus ning omaette linnak Arbimäel.

„Nii see on. Täna on üldplaneeringu järgi meil Elvas 9 asumit. Iga asum on päris kindla omanäolise olemusega. Üle-raudtee asum on omanäoline oma kõrgete mändide vahele pikitud elamute ja vana veetorniga. Arbimäel on eriti atraktiivne maamärk – sealne veetorn, mille ülaosa pidi olema pisut viltu. Naljatades jah, meil on vallakeskuses oma Pisa torn.  Kas on vaja hakata neid ajaloolisi või tänaseid keskusi kuidagi kokku liitma, ühtset nägu kujundama, selles ma kahtlen. Pigem on mõistlikum lahti saada tühjadest ehk ebahuvitavatest kohtadest nende vahel“. 

Tõepoolest, üks selline tühi koht on siinsamas, kohe raekoja vastas. Seal oli kunagi hotell-restorani Elwa „reserv“. Nii kutsutigi sinna 1930. aastatel rajatud hotellikest, mida juhtis suure hotelli omaniku poeg.

„Oli aeg, kui seal oli hoonestus tihedamgi. Majad olid tänava ääres väljas. Ka see on tervikuna atraktiivne koht – apteegi ja kunagise arstimaja vahel. Loovalt kutsub mõtlema ka ala, mida üldplaneeringu kohaselt üle-raudtee linnaosaks kutsutakse“.

Kas on õige püüda liialt hoida minevikust kinni? Näiteks, kaitsta meeleheitlikult vanu maju või kasvõi puid ja põõsaid?

„Kõige meeldivam on näha, kuidas vanu maju hoitakse nooruslikena uute funktsioonide kaudu. Näiteid hästi hoitud vanast on meil kenasti olemas. Restoran Waksal vanas jaamahoones on väga atraktiivne. Rõngu ümarkõrtsi kasutuspotentsiaal on nostalgilises mõttes üüratu. Hoonete funktsioonid on ajapikku ikka muutunud ja seda karta ei tasu. On vaid tarvis kohalikke fanaatikuid, kes uued funktsioonid käima suudaksid tõmmata.

Mis puutub puudesse, siis nendega on asjad kahetised. Inimesed kipuvad vanade puude kaitseks tegutsema vahel isegi ebamõistikult, on ka täpselt ristivastupidiseid olukordi. Kohe tuleb meelde see remmelgalugu Tallinnas. Aga üldises mõistes, eks puud ikka vananevad ja teevad seda olenevalt mõjuritest ebaühtlaselt. Ühele tuleb viga külge, teistele mitte. Tuleb otsustada, kas istutada langetatud puu asemele uus? Kui tegu on alleega, siis nii tehes ei kujune puudereast enam kunagi tervik. Peame kannatlikud olema ja ootama aega, mil näeme samavanuste puudega uut alleed. Ja ristipidi olukorras, alati tuleb kaaluda, kas puu, mida maha võtta soovime, on ikka väga ohtlik, piirab oluliselt valgust või ajab tülikaid lehti, et temast loobuda…

On kurdetud, et Elva rohealadel on vähe istepinke. Eelmisel aastal sai hulga istepinke linnaruumi lisatud. Hanseni alleel tuleb kaaluda, et pinkide paigaldamisega võib tihedalt kasvavate puude juurtele liiga teha. Seda enam, et kasvu- ja kinnituspinda on neil seal napilt. Tuleb teha läbimõeldud valikuid.

Eks ajad ja kombed ka muutuvad, meeliskohad vahetuvad. Jalapuhkamise kohadki sõltuvad inimeste harjumuspärastest teekondadest. Nii on kogu linnaruum pidevas muutumises. Paljud ju mäletavad Kalda tänavalt algavat muusikakooli kelgumäge. Täna seda seal ei ole. On teises kohas ja veel populaarsem“.

 Jäime vist liialt Elva külge oma jutuga…

Jah, vallas on nüüd mitu tihedamat keskust, mõtteid peab jaguma igale neist. Eks tähelepanu läheb kõigepealt nende objektide arendamisele, mis valdade ühinemislepingu lisas kirjas on. Palju on ka jätkutegevusi ühinemiseelsetest valdadest. Hoian silma peal arhitektuurilistel lahendustel asumite ulatuses tervikuna ning aitan otsida kõigele uuele esteetiliselt sobiva väljanägemise vastavas keskkonnas. Reegel on väga lihtne – ehitis, rajatis ja selle keskkond peavad inimest kõnetama. Maitsekalt, positiivselt ja meeldejäävalt “. 

Usutles Kalju Hook