Ants Laaneots, palju õnne sünnipäevaks!

Laupäeval, 13.jaanuaril kohtusid Elva valla ajaloohuvilised Linnaraamatukogu kaminasaalis Elva majaomaniku ja Riigikogu liikme kindral Ants Laaneotsaga.
Teemana pandi tahvlile „Venemaa ja Lääs“. Huvilisi oli palju, saalis oli vaid mõni üksik vaba koht. Ürituse algul võttis sõna vallavanem Toomas Järveoja, kes tervitas esinejat ja soovis talle saabuva sünnipäeva puhul palju õnne – tankikooli ja -akadeemia cum laude lõpetanud ning suure praktilise sõjamehestaažiga eesti mees saab täna 16.jaanuaril 70-aastaseks. Sel puhul soojad õnnesoovid ka Elva Elult!

Esineja juhtis kokkutulnute tähelepanu sellele, et koos tänase presidendi võimuletulekuga Venemaal on turvalisus Euroopas oluliselt muutunud.
Lääs hakkas juba täiega nautima kahe suure ilmasõja tagajärgede likvideerimist, külma sõja otsasaamist ja raske tööga väljateenitud heaolu.
Mainiti aina julgemalt, et aeg on NATOgi laiali saata. Üha rohkem arvati, et Euroopa riikidele piisab väikestest palgalistest armeedest, kuigi just selliste pidamine on erakordselt kallis.
Siis aga sai iga päevaga aina selgemaks, et üks Euraasia suurriik on hakanud ajama aina agressiivsemat poliitikat. Kusjuures pärast seda, kui just Lääs aitas Venemaad materiaalselt poole miljoni sõjaväelase väljaviimisel Saksamaalt ja maksis kinni ka Vene keemiarelvade likvideerimise.

Ikka veel pidas Lääs pool slma kinni sündmuste puhul Tšetšeenias – see ju Vene sisemaine asi. 2000.aastal vallutasid Vene väed Itškeria Vabariigi pealinna Groznõi. Venemaa poolel osales sõjas 1999. aastal vähemalt 93 000 sõjaväelast, Tšetšeenia eest sõdis 10 000 kuni 20 000 meest. Venemaa poolel oli oktoobriks 2002 hukkunud vähemalt 4600 sõjaväelast ja Tšetšeenia poolel maiks 2000 vähemalt 5400 meest. Ants Laaneotsa andmetel tapeti Tšetšeenias 230 000 tsiviilisikut, nende hulgas 42 000 last. Aga juba varsti ründas Venemaa iseseisvat Gruusiat, tehes diplomaatilisi ja sõjalisi pettemanöövreid. Lääne ärataski sõda Gruusias. Aasta oli 2008. Kõneleja esitas arvestused, millised lähiajaloo diktaatorid on hävitanud kõige rohkem inimelusid. Esikoht kuulub Leninile-Stalinile (62 miljonit inimest), teine Mao Ze Dongile (32 miljonit) ja kolmas Adolf Hitlerile (30 miljonit ohvrit).

Pole midagi uut siin päikese all. Esineja juhtis tähelepanu mitmetele poliitilistele võtetele, mida idanaabri juures täna kasutatakse ja mille reaalsed eeskujud pärinevad möödunud sajandist. Diktatuuririikidest, milliseks täna on saanud ka Venemaa. Idanaaber on asunud impeeriumi taastamise teele. Suurimaks eesmärgiks on seada kontroll kogu maailma üle. Vene ideoloogid on juba teatanud, et 7 miljardit maa-asukat on liialt palju, piisab 2 miljardist. Venemaal võeti tagasi Nõukogude Liidu hümn, pärast Tšetšeeniat mindi sõdima Ukrainasse ja Süüriasse. Seega tänane Venemaa riigijuht on pidanud juba neli sõda. On ilmutatud viis raamatut Venemaa programmiliste eesmärkidega. Need kuulutavad välja Uue Venemaa kui maailmavalitseja doktriini. Trükiste siselehtedel on märge, et kõik riigiteenistujad on kohustatud need raamatud läbi lugema. Samadel siselehtedel on kiri, et autoritel palutakse endast teada anda (!), et saaks honorari maksta.

Vene juhtkonnal on juba tekkinud suurushullustus, on hakatud rääkima Venemaast kui kolmandast Roomast (ristiusk toodi ju Ida-Rooma riigist ehk Bütsantsist).
Vene ideoloogid levitavad väsimatult mõtet, et vaenlased on Vene riigi igaltpoolt sisse piiranud ja valmis kallale tungima. Seetõttu tuleb hoolega relvastuda – kaasajastada 2020.aastaks 70% oma relvastusest. Ja suurendada riigi pindala. Vahepeal ilmus märke, et suur naaber tahab ära võtta Põhja-Kasahstani (selle elanikest olevat enamus venelasi) ja kogu Valgevene, mispuhul Nazarbajev ja Lukašenka saatsid Kremlile räiged protestikirjad. Vene juhtkond tegi sammu tagasi.
2003.aastal kuulutas Kreml, et endiste liiduvabariikde alad on Venemaa erihuvide tsoon.
2007.aastal pakuti Vene presidendile tiitlit „rahvusliider“. Too loobus, pidades kindlamaks ikkagi presidendi ametitooli.
2014.aastast vallandus Vene võimuladvikus arutelu, kas mitte võtta Alaska tagasi – rendiaeg on ammu läbi!

Ukraina teemal nentis kõneleja, et suuresti on sealsete sündmuste nukra arengu taga Ukraina enda riigijuhid. Ja muidugi ka venemeelsed, nagu Lebedev, kes oli kaitseminister ja ei andmud pärast Vene spetsnazi sissetungi kaks nädalat kellelegi mingeid korraldusi. Kuigi Ukrainas üritatakse taastada oma relvajõude, ei saa ajalugu sealsetele bossidele andestada hiigelsuure relvaarsenali „äramädandamist“. Sealhulgas muudeti nullilähedase hoolduse tõttu kasutuks 6000 tanki ja samapalju lahingulennukeid. Venemaale lasti ära vedada lahingrakettide tuumalõhkepead.
Ometi suutsid ukraina patrioodid vallutada tagasi enam kui poole Vene armee poolt raske sõjatehnikaga hõivatud alasid Donbassis ja Luganski mail.
2016.aastal asutati Vene Rahvuskaart, kuhu kuulub juba rohkem võitlejaid, kui regulaarvägedesse.

2017.aastaks oli Venemaal kinnistunud isikukultus. Praegu kehtib Venemaal nn. ühe käe võim. Kõik, mis vaja, kirjutab alla ainult üks käsi – presidendi oma.
Venemaal tegutsevad ideoloogide töögrupid, kuhu kuuluvad nii ideoloogiaspetsialistid, kui ka teadlased ja kirikuisad. Viimased on kutsutud propageerima, et maailm on ohus ning selle päästavad hukust ainult Venemaa ja Vene õigeusk. Venemaa olevat Uue Maailma looja. Kõik praegused riigid on nende vaenulikuse poolest jagatud kategooriatesse. Eesti ja Gruusia kuuluvad 3.kategooriasse ehk suuremate vaenlaste hulka.

Ega maailma loodetagi relvaga võita. Võidu peab tooma infosõda.
Samas on Balti riikide vastu sihitud Venemaa ühe suurema sõjaväeringkonna relvajõud (pea neljandik riigi kõigist relvajõududest). Kõneleja tutvustas numbri ja koosseisu täpsusega kõiki väeüksusi meist idas. Ühtteist on teada ka kurjadest plaanidest meie vastu.
Sõjategevust plaanitakse arendada rahuaegsete relvajõududega. Meie aladel ei soovita tekitada erilisi purustusi, sest „vabastajatele“ läheb taristut ja eriti ettevõtteid tervetena vaja. Hävitada on kavas ainult võtmestruktuurid.

Idanaabri sõjalised eesmärgid on meie mail järgmised:
1) likvideerida teiste hirmuks Balti riikide iseseisvus,
2) laiendada oma riigipiiri,
3) paigutada siia oma õhukaitse- ja ründevahendid,
4) pidada meie sadamate varal suuremat sõjalaevastikku,
5) tagada lisaks Suvalki koridorile (Leedu) piisav maismaaligipääs Kaliningradile kui sõjalisele eelpostile Lääne vastu.

Küsimusele, kui palju võitlejaid me oma riigi kaitseks vajame, vastas Laaneots, et NATO põhijõud me suudame ära oodata 42 000 mehega.
Küsimusi esitati rohkemgi.

Emotsionaalse finaali laupäevasele kohtumisele tänase juubilariga tekitas ühe vanahärra ja kindral Laaneotsa tugev käepigistus. Vanahärra andis teada, et oli kätt surunud ka admiral Pitkal ja see käsi oli andnud relvast viimase paugu lahingus vaenlase pihta, mida pidas admirali juhitud eesti väeüksus 1944.aastal.

Refereeris Kalju Hook