Kui seaduste ja vorsti kohta öeldakse naljatades, et parem on nende valmimise üksikasjadest mitte teada, siis sama ei kehti tingimata kunstiteoste kohta.
Kuumast 1994. aasta suvest alates teenisin Elva kogudust diakonina. Järgmisel, 1995. aastal sai Elva kogudus 75aastaseks ja seks puhuks tahtsime korraldada pidulikuma jumalateenistuse, kus teenib ka peapiiskop. Kohtusin Jaan Kiivitiga, et edastada talle kutse, ühtlasi rääkisin ka plaanist tellida kirikusse Dolores Hoffmannilt altarivitraaž (fotol).
Peapiiskop tegi ettepaneku, et kui ta septembris koguduse sünnipäevale tuleb, õnnistab ühtlasi uue altarivitraaži. Nii sai seni embrüonaalsel tasandil eksisteerinud mõte kindlama kuju ja koguni tärmini.
Järgmisena võtsin ühendust Doloresega. Kunstnikuga vesteldes sai selgeks, et tellijal peab olema täpne ettekujutus, mida ta tellitaval tööl tahab näha.
Eesti kirikuist ei meenunud mulle ükski epifaania-stseen ja nii leidsin, et see võiks Elvasse sobida. Kolme kuninga kolm kingitust, milles on kokku võetud Kristuse kolm tahku (Mt 2:11). Dolores tuli Elvasse kohale, et teha vajalikud mõõtmised ja kuulata täpsemalt tellija soovi. Valmivale aknale mõeldes nägin vaimusilmas Elva kirikut ennast vitraažil.
Kohtumisel Doloresega oli kohal tollane Tartumaa muuseumi direktor Ingmar Laasimer. Kuulates minu juttu sellest, kuidas vitraažil peaksid olema sümboolsete tegelastena härg ja eesel, naljatas Ingmar: «Ja koer peaks kindlasti olema.» Kui nägin juba valmis vitraaži eskiisi, selgus, et Dolores oli võtnud sõnast. Vahest ka sellest inspireerituna, et tema firma nimes (Domini Canes) on koera nimi, oli vitraaži kavandil šoti lambakoer. Dolores on hiljem rääkinud, et see on tema kolli, kes suri töö valmimise ajal.
«Miks vitraažil on saksa lambakoer?» küsis Jaan Kiivit vahetult enne vitraaži pühitsemist. Kostsin selle peale, et tegu on hoopiski šoti omaga. «Ahaa,» ütles peapiiskop. «Olen kuulnud pärimust, mille järgi lõi Jumal koduloomad koos inimesega. Sestap olen neid ka loomisloo piltidel inimese kõrval kujutanud,» ütleb Dolores nüüd.
Lugu ilmus ajalehes Eesti Kirik
