Loen hoolega teie elektroonilist lehte. Nüüd jäi eriliselt silma Riina-Merike Koemetsa arvamusartikkel.
Väga tõsiselt ja murelikult kirjutatud lugu. Kuigi olen ise juba koolist ära, aga tema mure on mõistetav.
Minu arvamus on, et iga laps peab saama õpetatud, aga mitte kõik kohustuslikus korras, ühesuguses tempos ja ühes klassiruumis. Artiklist tuli välja, et üks koduõppel olnud laps vajas teistega võrdsele tasemele jõudmiseks ühe aasta asemel kolme. Kuidas peaks kõrvalseisjatele seda fakti teadvustama ja neile ka selgeks tegema?
Õppimist soodustab edu, postiivne elamus. Kuidas peaks erivajadustega laps, kelle areng pole olnud võrdne kaaslaste omaga, saama tavakoolist igapäevaselt positiivseid elamusi? Kust leiab omavalitsus vahendeid vajaliku arvu eripedagoogide palkamiseks? Tiina Kangro on tubli inimene, aga ta pole vist päevagi seisnud klassi ees ja püüdnud hakkama saada mitte ainult erivajaduste, vaid ka lihtsalt ülienergiliste laste õpetamisega. Teoorias on kõik kena, aga praktika on midagi muud. Ja igasuguseid koolielu puudutavaid seadusi ja reegleid peaksid poliitikute kõrval analüüsima ka koolis töötavad praktikud. Emotsioonidega keeb kõik üle. Poliitikud ajavad oma rida ja sugugi ei kuula neid, kes peavad poliitilisi otsuseid ellu viima. Miks nii?
Selline on minu arvamus. Olen ka ise väga emotsionaalne ja vahel “keen üle”, aga mõnikord on vaja seda ka teha.
Jõudu ajalehe tegijatele!
Leena Punga
endine elvalane ja pedagoog
