20. sajandi alguses oli Elva raudteejaama ja postijaama vahele tekkinud aktiivse nooremapoolse elanikkonnaga asula. Päris raske on tänapäeval uskuda, et selles asulas polnud mitte ühtegi pritsumeest!
Kui 20. mail 1907. toimus tänase Kultuurikeskuse platsil Uderna mõisniku suvemajas suur põleng, milles hukkus ka majavalvur ise, tekkis kindel ajend asutada Elvasse tuletõrjeselts. .Sama aasta 11,juulil toimunud asutamiskoosolekul pandi seltsile nimeks Elva Vabatahtlik tuletõrje Selts. Ja lipukirjaks kuulutati „Jumalale auks, ligemisele kaitseks!“. Toona oli Elvas ligi 40 “kindlamat majaomanikku ja elanikku”. Kõik nad kutsuti ka asutamiskoosolekule. Kui tänapäevaselt väljenduda, siis tuletõrjeseltsist sai esimene Elvas sõlmitud laiapõhjaline ühiskondlik kokkulepe. Asutajad tegid oma sissemaksed, valisid juhatuse ning kogukond sai asja korraldama hakata.
Eksib see, kes arvab, et asuti üksnes tule kustutamise trenni tegema. See selts, kuhu liikmeid tuli aina juurde, oli kohe midagi enamat. Et Elvat iseseisva administratiivüksusena veel ei eksisteerinud (siia jooksid kokku lihtviisil kolme mõisa maad ja seisis raudteejaam), siis selts täitis väga suures osas kogukonna ühenduste katusorganisatsiooni ülesannet. Täiesti loogiline oli ehitada nii soliidsele ühendusele ka oma seltsimaja.
Seltsimaja ehitamine
1907. aastal võis siinse elanikkonnana kokku lugeda maksimaalselt paarsada isikut. Seltsis aga mõeldi suurelt – seati sihiks ehitada oma majja vähemalt 500-kohaline saal. Ja püüne ehk näiteleva ka. See andis üheselt märku, et rajada kavatseti lausa kultuurikeskus! Ilmselt mõeldi sellelegi, et vajadusel saaks kokku kutsuda ka inimesi lähiümbrusest. Nii asula kui ünbruskonna rahvas toetas ideed rohkete annetustega, seahulgas ehitusmaterjaliga, aga laenu tuli samuti võtta.Laenu andmiseks nõudis Rõngu Laenuühistu ka käendust ehk tänapäeva mõistes hüpoteeki.. Aitasid välja 43 seltsiliiget, kes andsid pandiks oma isikliku vara. Ehitustöö käis kibekähku – puidust hiigelmaja sai püsti 6 kuuga. Augustis 1908 oligi uus kultuuritempel valmis. Majast sai kiiresti kogu asula ja ümberkaudse külarahva lemmikpaik. Uut hoonet hakati koormama üritustega kohe ja põhjalikult.
Mida kõike siin lühikese ajaga ette ei võetud! Tegevusse astusid laulukoor, näitering ja puhkpilliorkester.Läksid lahti peod ja näitemängud. Lisaks kõigele sellele tehti seltsimaja lausa multifunktsionaalseks. Et Elva jaamaasulas valitses suur avaliku ruumi puudus, sai seltsimaja peagi ulualuseks nii kirikule, kohtusaalile kui koolile. 1910. aastal avardati seltsimaja teist korrust, üksteist aastat hiljem said naised saali kõrval koridoris ehk jalutussaalis, nagu siis öeldi, ka oma riideid ja ehteid näidata . Ega hoonele lausa rahvamaja või administratiivkeskuse ülesannete panemine kedagi üllatanudki. Polnud see Elva veel linn, ega isegi alev – elanikud käisid kolmes erinevas mõisas/vallamajas oma asju ajamas. Ja tuletõrjeselts oligi vaata et siinse kohaliku omavalitsuse eest. Elanikke tuli juurde, lisandus ka seltsi liikmeid. Kui 1918. aastal hakkas Eestis kehtima naiste valimisõigus, otsustas ka Elva tuletõrjeselts oma liikmeskonda usinasti naistega täiendada. Uskuge või mitte, aga 1930.aastatel oli Elva teovõimelistest elanikest pea iga teine kas pritsumeeste seltsi liige või sellega üsna tihedalt seotud.
Võime julgesti väita, et oma tegutsemise esimese 20 aasta jooksul oli Elva tuletõrjujate selts kahtlemata kohaliku piirkonna kultuuri keskpunkt. Täna poleks see enam nii originaalne – sama traditsioon on mitmel pool Põhja-Saksamaal säilinud täies mahus tänase päevani. Meil on säilinud seltsimaja, mis väärib seda, et seirata vana auväärset hoonet lugupidava pilguga. See on ju käegakatsutav ime, mis on üle elanud kolm sõda ja kaheksa võimuvahetust.
Kuidas neid üritusi varemal ajal peeti?
Seltsi kultuurisündmuseid ja pidusid korraldas seltsi pidutoimkond. Juba esimene pidu läks täismajale – toimusid seltsimaja sisseõnnistamine ja päevakohane pidusöök. Esinesid .laulukoor ja orkester. Pidusöök oli tasuline – naistele kolmandiku jagu odavam kui meestele. Alkoholi ei pakutud ega joodud.
Pidutoimkonna 1909. aasta aruandest saame lugeda järgmist. Peeti 28 pidu, neist 15 olid seltsi oma peod. Etendati 9 näitemängu, korraldati 2 näokattepidu ehk maskiballi, toimus perekonnaõhtu, kaks tantsuõhtut ja „udupiltide“ näitamine. Puhastulu pidudest moodustas 414 rubla ja loteriidest saadi ligi 700 rubla.
Muide, kes need teised peopidajad olid?. Raamatus “Elva Vabatahlik Tuletõrje Ühing 1907-2007”, millest on põhiliselt võetud selle artikli materjal, on loetletud 20 organisatsiooni, kes pidusid ja kultuurisündmusi Elva seltsimajas korraldada said.
Tõmbame joone alla
Oma esimese kümne tegutsemisaasta jooksul oli tuletõrjeselts asula ainuke stabiilselt toimiv ühiskondlik organisatsioon. Selts kujundas olulisel määral kogu asula elu. Selleks võttis pritsumeeste selts isegi kohustusi, mis olid omased kohalikule omavalitsusele. Maja oli kultuurikeskus, aga kandis ka kooli hoolekogu rolli. Siin koguti annetusi, arendati korravalvet (1917.aastal asutati Elva miilits), doktor Peeter Särg vaktsineeris lapsi, Jaan Linsi pidas kooli. Tegutsesid raamatukogu ja lugemislaud kümnekonna lehe ja ajakirjaga. Siin sündis ka Elva Kaitseliit.
Muidugi polnud ja pole tänagi seltsielu korraldamine just omavalitsuse ülesanne.. Seda kõrgemalt saame hinnata õhinapõhist seltsielu, mis sada aastat tagasi oli väga “in”. On hea meel, et seda õhinat on aina rohkem märgata ka tänases Elvas.
Fred Koppel, kultuuriloo huviline
