Pakun heale lugejale lugu, mis ei puuduta kitsalt meie linna või valla probleeme.
Aga ega me tohikski maailma suhtes olla keskaegsete voorimehehobuste moodi, kel silmaklapid peas.
See, et idanaabri riigijuht äsja pea igavese juhtimisloa sai, puudutab kindlasti ka meid.
Lugesin hiljaaegu Eesti meedias Jüri Toomepuu arvamuslugu “Amatöördiktaatorist elukutseliseks”. On selgelt näha, et temagi lähtub põhimõttest, mille ütles välja ajakirjanik Andres Raid, vastates küsimusele, mis on kõige suurem väärtus: “Kõige suurem väärtus on tõde. Paraku, just tõde on see väärtus, mis meil väändub ja käändub täpselt nii, nagu kellelgi vaja on.”.
Olen juba miinus 24 aastat vana (sajandist maha arvates) ja väljendan oma mõtteid kedagi-midagi kartmata. Natuke on ka ajalugu õpitud.
Loen meie ajastu peajoonteks kahte asja – tõe väänamist ja (mis kõige hullem) mahavaikimist ning valeliidrite pealetungi. Viimaste all mõtlen isikuid, kes näevad ainult säravat trooni, mille poole kasvõi üle laipade püüelda, kuid mitte vastutust, mis troonil istumisega kaasneb. Öeldakse, et naine vaatab meest juba esimesest pilgust kui oma tulevase lapse isakandidaati. Mina pean sündinud ehk sobivaks liidriks inimest, kelle puhul tajun juba esmapilgul, et tema selja taga ma tunneksin end kindlalt.
Kas tõesti karta?
Oma loos on hr Toomepuu märkinud, et “Eestile ja eestlastele osutus Stalini Venemaa katastroofiliseks. Veerand eestlastest hukkus ja allesjäänutel võeti vabadus pooleks sajandiks. Eluaegse diktaatori Putini Venemaad on kindlasti vaja karta“.
Tõsi mis tõsi. Kuid me ei tohiks karta nii, et silmnähtavalt väriseme ja normaalseks eluks lootuse kaotame. Küllap seda keegi tahabki.
Peame seadma võimalikult realistlikke plaane, kuidas Taavet Koljati kõrval võimalikult väikeste kaotustega hakkama saaks. Veel parem, kui üldse kaotusteta.
Tahaks väga, et enam ei korduks Poola ega Rootsi aeg, kui eestlasi jäi Maa peale vaid 100 000 hinge. Ja et ei täituks Stalini soov, kes oma kogutud teoste 5. köites teatas, et eestlased tuleb kõik Uurali taha saata.
Kas jätame teistele rahvastele endast vale mulje?
Me lihtsalt ei tohi unustada, et oleme väike rahvas. Kord, kui Siberis Eesti filme tutvustasin, iseloomustas üks kohalik juudi rahvusest, s.t tark inimene mulle eestlasi järgmiselt: „Te olete väike rahvas, aga käitute nagu suur“.
Võtsin seda komplimendina, kuid hiljem tunnistasin endale selle mõtteavalduse meie hõimule halvaks.
Elu ja ajalugu veenavad, et väike peabki alatasa häält tegema, et ta on väike ja talle tehakse liiga. Romad ehk maakeeli mustlased võtavad konfliktide puhul alati pisilapsed appi – vaadake, kui väikesed ja abitud me koos nendega oleme!
Veel parem eeskuju peaks meile olema juudiriik – kolmandik meie territooriumist, aga kaks korda rohkem rahvast. Elavad loovalt ja üksmeeles. Ning kallale neile minna eriti ei juleta. Selge see, et nemad nagu meiegi on USA kaitsetiiva all.
Iisraelilt on tunduvalt rohkem kasulikku võtta kui vana relvakoli.
Kui Leningradis Hruštšovi sula ajal ülikoolis õppisin, juhtisid õppejõud avalikult tähelepanu sellele, et Venemaa regulaarselt sõdib. Keskmiselt iga 10 aasta tagant. Alati haarab võõrast maad, kuigi endal on maid nii et tapab. Tõsi, need pole igalpool elamiskõlblikud. Siberis tungib maa alt õhku palju metaani, mis on umbes 35 korda mürgisem kui CO2. Ja tundsin omal nahal, et kohati vaheldub õhurõhk iga nelja tunni tagant. Inimesed kepslevad mõni tund nagu operetiohvitserid, siis aga seavad väsinult jalga jala ette.
Peame Vene inimestega nende rahvustundeid solvamata julgelt rääkima meie ühisest minevikust ja olevikust. Ärme unusta, et nad võivad olla siin suuremad patrioodid, kui meie ise. Seda tõendas juba Vabadussõda, kus üle 150 venelase Vabadusristi sai.
Sõda on halva sisepoliitika ajamise tunnus. Kehv poliitik viib rahva alati sõjani. Peeter I muudkui sõdis. Ühe Aasovi sõjakäigu ajal piirati ta koos kogu oma väega türklaste poolt Krimmis sisse ja ainult Tallinna-õe järgi endale venelaste jaoks Katariina nime võtnud Rõngu Marta päästis olukorra. Ta käskis tsaari naise õigusega suure osa Vene riigikassast türklastele lunaks anda. Troonile saades sõlmis Katariina nn Viini leppe, luues soliidse liidu teiste Euroopa riikidega.
Halba varjatakse.
Idanaabri pealikud loovad järjepidevalt Suure Võitja illusiooni. Kurioosumina sõidab viimase maailmasõja võitja suures osas võidetute (Saksamaa ja Jaapani) autodega.
Ei tea me, kui palju inimelusid läks maksma punajuhtide 1920. aastate avantüür jõuda Indiasse ja Iraani ning pisut hiljem Tuhhatševski ratsaväe diviisidega Varssavi alla. Punaväe 1938. aasta kallaletung Hassani järve ääres Mongoolias maksis ametlikult 1943 langenut ja 3279 hinge nn sanitaarkaotusi ehk hukkunuid reostatud vee ja toidu tõttu. Aasta hiljem samas Halha jõel jaapanlaste vastu minnes kaotati 18 000 meest. Samal aastal sakslastega seltsis Poolat (oma hõimuvendi!) 2 421 000 sõdalasega rünnates kaotati 12 päevaga 1475 meest.
Sama aasta 30. novembril tungiti ka Soomele enam kui miljoni mehega kallale. Meie hõimuvelledel oli vastu panna 340 000 võitlejat. Vene pool kaotas 402 500 meest. Karjala kannasel hävitati 5 punadiviisi.
Soomlaste pool luges oma inimkadudeks 24 923 sõjameest, kes kõik ka kodukanti toimetati ja seal maamulda sängitati.
Venemaa poolt II maailmasõja ohvriterohket pidamist pole vist eriti vaja lahata. Praktiliselt ühe kuuga lasti Wehrmachtil Moskvani ja Leningradini jõuda, kaotades inimjõus sakslaste 1 vastu 35 oma meest. Militaarspetsid nendivad, et see sõjaperiood meenutas Vene rahva ohvrite mõistes mingit koloniaalsõda, kus kuulipildujate vastu sõditi justnagu kivide ja nooltega. Iga päev põgeneti 15 kuni 20 kilomeetrit.
Omad „isakesed“ lasid pea 1,5 miljonit elanikku Leningradis nälga surra. Berliini varemete vallutamiseks ohverdati 600 000 Vene sõdurit.
Pole teada, kui palju saadeti Nõukogude Liidu kodanikke surma karistusoperatsioonides Ungari (1956) ja hiljem (1968) Tšehhoslovakkia rahva vastu.
Nõukogude-Afganistani sõja inimkahjude kohta on andmeid kogunud Küllo Arjakas. Nõukogude Liit tungis sellele mägi- ja kõrberiigile kallale 1979. aastal ning ei suutnud seda oma mõju alla saada isegi 9 aasta jooksul. Hr Arjakas tegi üsna omapärase kokkuvõtte, et selles sõjas Nõukogude Liit ei kaotanud ega võitnud. Sealsete dari, farsi ja usbeki hõimudele saadeti kallale kuni 100 000 nõukogude sõdalast ning kaotati riigis, kes ei jõudnud isegi oma regulaararmeed vastu saata, langenutena 15 051 meest. Sügavama analüüsi puhul tuleks nentida, et see agressioon avaldas lõpuks mõju ka Nõukogude Liidu lagunemisele.
Täiesti võimatu on saada andmeid inimohvritest kahes Tšetšeenia sõjas.
Ei saa rõhutamata jätta, et sõjad on alati tekitanud pärast lõppu ka tugeva tõusulaine idanaabri kriminaalses keskkonnas. Tapatööst raskelt traumeeritud mehed tapavad omaenda kaasmaalasi iga päev ka sügaval rahuajal. Arukas riigijuht peab sellega arvestama. Meie suureks õnneks on politsei suutnud Eestis banditismi pea täielikult likvideerida.
Mida Vene inimesed arvavad?
Ilmselt eksime, kui oletame, et Vene inimene neist tegelikest kaotustest midagi ei tea. Raske on uskuda, et idanaabrite nüüd „elukutseline“ diktaator kogu oma rahva ääretut poolehoidu naudib. Jah, Venemaal on nn valimissultanaadid, kus kõik leiab 90%-list toetust. Aga põhitulemus saadakse ikka nippide abil. Sedapuhku ületati isegi meid – 1. juulil sai põhiseaduse muudatusi kobarana „valida“ mitte ainult elektroonselt, vaid ka kirja ja mobiili abil.
Ärme olukorda üle hinda
Jah, Vene inimene pooldab ühte juhti. On isegi ütlemine isiku kohta, kel kruvid logisevad, et tal pole tsaari peas. Kuid samas mõistab tänapäeva Vene intelligent väga hästi, mis toimub. Ja usun, et vaid osa Vene suurärimehi hoiab kramplikult kinni võimupüramiidist, mis on aastasadu naaberrahva riigikorralduse aluseks. Küllap just need Vene rikkamad mehed viivad viimasel ajal oma kapitali kodumaalt aina usinamalt ära. Kas püramiidi tippu haldab tõesti ainult ülivõimas Vladimir, seda mina ei tea.
Igasugune sõda nõuab tohutuid ja taastamatuid kulutusi. Ei usu, et selleks on valmis naaberriik, olles juba sunnitud müüma oma kullavarusid võrdväärselt gaasimüügist saadava raha eest.
Efekti on naabri puhul kaotanud näiteks võimu võtmine sõjabaaside asutamisega (näiteks Süürias), nagu see juhtus 80 aastat tagasi Eestis. „Viienda kolonni“ idee on kõrbenud Donetskis ja Luganskis.
Kokkuvõtteks.
Ärme unusta oma potentsiaalseid liitlasi – Vene intelligentsi ja siinseid slaavlasi. Neid alahinnata ei tohi, sest heade uudistega Eestist „toidavad“ nad vähemalt poolt Venemaad. Alles saime südamliku kirja moskvalannalt, kes pole unustanud Elvas veedetud suvesid ka veerand sajandit hiljem.
Elu muutub iga päevaga. Kadumas on põlvkond, kel deviisiks (et neid ikka kardetaks ja austataks) „za što krov prolivali!“ („mille eest me siis verd valasime“) ja kes ei oska eesti keelt.
Kõik rahvad ei olegi võimelised võõrkeeli hästi omandama. Eriti veel, kui filmideski subtiitreid pole õpitud lugema, vaid kõrvu kõmab ainult omakeelne dublaaž.
Aga kindlasti pole meie huvides, et iga päev halavad meie operaatorite poolt lahkesti pakutavates Venemaa TV propakanalites rublamiljardärideks poputatud agitaatorid Solovjov, Kisseljov, Prokopenko ja teised, et Venemaa on ümbritsetud õelate vaenlaste (ju siis ka eestlaste) poolt. USAs sisse kukkunud spioon proua Tšapman on viimasel ajal kuidagi varju jäänud…
Kalju Hook
