Turisti kirjad: Kiirmarsil läbi Louna-Eesti suwituskohtade – Elwa

Kui Tartust Riia maanteed mööda sõites peatuda umbes 25-ndal kilomeetril, siis leiate end keset paksu walget tolmupilwe – ilusa ilmaga, muidugi. Kui tasane tuuleõhk juba tolmupilwe õrnemaks on hajutanud, awardub ränduri silmade ees paremat kätt üle plangu tüübiline supelranna elu. Siin on rannahoone, järw ja hüppetorn. Wasakut kätt aga rohetab haigete kopsuarst, männimets.

Kõik see kokku moodustab Elwa, nooblima Lõuna-Eesti kuurordi. Aga kui olla wäga helde ja otsustada waid hüppetorni järele, siis wõiks Elwat pidada koguni terwe Eesti uhkemaks suwituskohaks. Teist sellist torni te Eestist ei leia.

Ja kui juhtub, et mõne supelsaksa kultuursed nõuded siin wahel rahuldust ei leia, siis tarwitseb tal waid tõsta oma tusane pilk üles torni peale ja ta saab kosutust, nagu usklik Kaoba-kiwi juures. Toda hüppetorni wõlu tundsid Elwa linnaisad juba ammu. Ja nad olid ja on uhked sellele. Nii lausus mitu head aastat tagasi üks tolleaegne alewiwanem: „Mõni aasta tagasi ei olnud siin muud kui soo ja raba, aga nüüd on ojola, torn ja raadiomassin, mis küll praegu ei tööta, aga mis saab warsti ära praawitttuss.” Plaash sellewastu on Lige tagasihoidlik. Ta ei tolma küll nii kui maantee, aga sellest woorusest üksi on wähe. Ent katsume mõista Plaash tunneb oma alawäärsust torn: kõrwal ja see pidurdab ta edenemist. Olgu, -ga ma itta järele jõua mõtleb ta, ning kannatab rahulikult ka seda, kuidas alewiisad einelauapidajaga kaklewad pinkide asetsemise suhtes.

Alewiisad leiawad ,et pinkide oige koht peaks olema wõimalikult wee ligidal, mitte küll jahutuse mõttes, waid kawala mõtte pärast, niiwiisi teha Elwa plaashi ainulaadseks maailmas. Siiski, asjatu katse, juba meie õndsad esipapad ja -mammad elasid waiehitistel. Ent hea ikkagi, et muret tuntakse suwitajate heaolu loomise eest, ükskõik siis, mismoodi. Inimene märkab wähemalt, et tema eest tahetakse hoolitseda ja ta on rahuldatud. Muide aga, üks wäike ekskursioon alewiisadele kas wõi Narwa-Jõesuhu ei teeks halba. Mis supelsakstesse puutub, siis peaks selle sõna juures wäikese paranduse tegema Elwa suhtes. Supelsakste asemel tuleks öelda: supeljuudid.

Et aga siin ka eestlast leidub, siis ei taha see ettepanek mõnede ringkondade poolt toetust leida. Hea, mõtled wahel, et siin pole araablasi. Oi seda nutumüüri, mis siis oleks! Ja Elwa oleks kohe terwe maailma tähelepanuobjektiks. Ent on ka neid ,koz põhjust, miks Elwas juute ainult weidi wähem on kui Palestiinas, seletada püüawad: nimede sarnasusega. Palestiina uus linn Tel Aviv ja Elwa.

Muust rahwast, kes semi tõugu ei kuulu, moodustab enamiku Tartu Perekonnarahwas, kelle pead linnas rahateenimisega aega surnuks lööwad ja suwitamislõbu endile lubada wõiwad waid pühapäewiti ja laupäewa õhtuti. Aga kuna selle lühikese ajaga ei jõua ju mingit eluwärskust uuendada tawalise paadimisega, siis siirdutakse enamikus kasiino poole. Seal on õhk teiris ja paari tunniga wõib juba niiwõrd kosuda, et ülekeew energia end lauluks wälja purskab. Kus sa seda ujumise wõi päewitamisega nii ruttu… Lõbustustest pole Elwas puudu. Kui tahad, sõidad süstaga ,kui ei taha, ei sõida. Nii et tegemist mitmekesist. Kord proowiti sõita ka Purjekaga ,aga ste wäsis poole tee peal ära ja heitis külili järwe Puhkama. Inimest paarkümmend said riietega kümbluse.

Siiamaani on jutt olnud rohkem rännuelust. Metsade waikusesse aga ei maksa tungidagi. Eriti kardetaw on siirduda jõe äärde, seal wõite kergesti sattuda põõsa taga mõnele näkile, kes ligemal waatlusel osutub päris harilikuks tütarlapseks. Jõeäärne on nim. „peenema rahwa” lozhcment. Seal on ka waba wõimalus paradiisiaeda mängida, nii palju kui walitsew moraal lubab. Muide, kummaline: enamikkude kristlikkude surelikkude ideaal on paradiis, ja koguni pühakirja õpetuse sisu ja eesmärki, aga maa peal selleks eluks ettewalmistusi teha loetakse kõlblusewastaseks olukorraks, wõi äärmisel juhtumisel nudismiks, mille peale ka suurem osa seltskonda waatab üle õla.

Lõpuks ei saa muidugi mööda hiilida loomulikult ka sellest, mis alles kuurordile tagab selle nime wäärilise kandmise: traditsioonist, walida kroonitud päid. Elwa saksad on aga liiga demokraatlikud, et seesugusele monarhia poole sihtiwale tseremooniale tõsiselt suhtuda. Ja kuidas teisitigi, kui ka päriskuningate positsioon suuresti muutunud on. Vanasti käsutas kuningas ise, aga nüüd on selles rohkesti opereti sugemeid. Näitejuht wõi lawastaja on see peamees. Öeldakse, oled tänasest peale Nuubia keiser ja muud midagi. Kui ei taha, ametist lahti wõi Palka maha. Laula, nagu korrigeerib lawastaja.

Ja ka see wiimanegi wana monarhia tugi, keisrite-keiser neegus negesti on juba kutseid saanud esinema tsirkustesse. Debüüt Rahwasteliidus olnud suurepärane. Elwat see lugu palju ei puuduta, aga kui juba jutt kaldus kord suurustele, siis waatleme neid ka Elwa masstaabis. Riigikohtunik P a l w a d r e on siin, seda ei saa salata, sotsiaalministeeriumist Sonin (kas see nimi on juba eestistatud?), ministriabi Raidi abikaasa, kelle kõrge positsioon talle mitte rasket muret ei tee, kuidas istuda ja kuidas astuda, et kohe mõista oleks mitte harilikku surelikku enda ees näha, nagu see paraku paljudele suurt tööd noudwaks ülesandeks on. „Wanemuise” direktor Al o e promeneerib rannal ja otsib uusi jõude teatrile. Siiamaani pole weel kedagi leidnud. Otsimine jätkub Pühajärwel. Pr. S e l j a m a a olewat siin, aga silma ei torganud, Riia kirjastaja Järw weedab siin oma mesinädalaid. Esmakordselt õnnestus mul ka siin oma ihusilmaga näha tuntud Kiwilombi Jntsi, Eesti rahwa huumorimeele kaswatajat „Meie Matsi” ajajärgul.

Romulus