„Minu kohta pange kirja – ajakirjanik Peedult“ – täna 1.märtsil, oleks Astrid Reinla saanud 70-aastaseks.
Astrid elas Tallinnas ja kirjutas Peedul. Nii on sõnastanud mitmed autorid tema elu ja loomingu suhte. See väide oli tõene kuni aastani 1977. Seejärel oli Astrid 17 aastat paikne peedukas. 1993.aastal ta intervjueerijale nii ütleski: „Minu kohta pange kirja – ajakirjanik Peedult“.
Ta sündis kirjandusteadlase Oskar Kuninga peres. Tema õde on maletaja ja ajakirjanik Merike Rõtova. Astrid Reinla lõpetas 1974.aastal Tartu Ülikooli eesti filoloogia erialal. Aastatel 1966-1969 oli ta bibliograaf tänases Eesti Rahvusraamatukogus, seejärel ajakirjakorrektor ja kuni 1979.aastani ajakirja Horisont keeletoimetaja.
Astrid Reinla teoste ilmumisaastate järgi otsustades on Peedu olnud sünnikohaks pea kogu tema loomingule. Aastal 1982 ilmusid luulekogu „Lihtminevik“ ja novellikogu „Inimestega“, aastal 1987 – novellikogu „Plekk-katus“, 1985 – lasteraamat „Teofrastus“ jne. Reinla on kirjutanud ka kaks näidendit, kogumikutäie vesteid („Kodanik on loll“, 1994) ja muidugi esimesi stsenaariumeid telesarjale „Õnne 13“.
Õnne tänava lugu on Astridile truu mäestusmärk juba aastakümneid. Algas see ju teles 30.oktoobril 1993. Selle särava loovisiku puhul jääb üle vaid pöörduda kõigekõrgema poole sügava etteheitega – miks Sa nii andeka inimese pidid juba tema 47. eluaastal teispoolsusesse viima?
Lohutuseks meenutagem, et tema loomeaastad kulgesid siinse imekauni looduse rüpes ja terve plejaadi looviisikute seltsis. Astridil oli õnne ka abikaasaga. Boris Kabur oli küll Astridist 31 aastat vanem, kuid kindlasti oli kooselu sellise mehega vägagi atraktiivne. Nad olid ju täielikud vastandid!
Kabur oli läbi ja lõhki tehnikainimene. Ta lõpetas 1942.aastal Tartu Ülikooli füüsikamagistrina. Proovis kohe seejärel paar aastat õppida meditsiini ning oli ülikooli radioloogiakateedri assistent. Koos paljude teiste eesti intelligentidega saatis NKVD ta 1947.aastal Siberi vangilaagrisse. Ka siin avaldus mehe tehnikavaim – koos insener Lossiga konstrueeriti käsimootorsaag „Taiga“, mis seeriatootmisse läks nimetuse all „Družba“.
See mees oli pealekauba ka andekas kirjutaja. Vanem põlvkond tunneb Boris Kaburit kõigepealt lastenäidendi „Rops“ autorina. Vähem teatakse, et selle teose varju oli aastaid jäänud mehe väga suur, pinget, aega ja andekust nõudnud tõlketöö. Tänu Kaburile loeme me täna heas eesti keeles Longfellow „Laulu Haiavatast“ (1960), armeenia eepost „Sassuuni Davith“ (1975), sumerite „Gilgamešši“ (1994) ja mitmete kaasaegsete väliskirjanike loomingut. Võib julgesti väita, et abielupaar kirjutas üksteise võidu.
Meenutagem täna Astridit ühe tema luuletusega kogumikust „Lihtminevik“. Pealkirjaks oli „Asjad on…“
Asjad on. Puud on. Inimesed on. Mina olen.
Nad ütlesid: mu sõnavara olla puudulik.
Mida see lause tähendab?
Igasuguseid lauseid on olemas.
Masin koosneb. Mees sööb. Lind lendab.
Mis teame meie sest mehest või linnust.
Mis tähendab lennata?
Ons nemad kordagi lennanud?
On mehel naine ja lapsed? Sai ta ka kõhu täis?
Masin sööb. Mees lendab. Lind koosneb.
Ja nad seletasid mulle: Balti jaama viib troll number viis.
Ja hiljem nad imestasid väga, et ma olin selle ära unustanud.
Ja et Honduurase pealinn on Tegucigalpa,
õmblusmasinate garantiiaeg aga kaks aastat.
Veelmoodustasid nad hulga lauseid sõnaga kvark —
kvark on, kvarki ei ole,
kvarki iseloomustab, ei iseloomusta —
ja kui see kvark neil käes on,
saab kõik lõpuni selgeks.
Sellepärast et siis saab sellest veel rohkem lauseid moodustada.
Kvark ujub seletab sigib sülitab annab vastu kõrvu on ruuduline.
Lõputult lauseid ainuüksi ühe sõnaga.
Aga neil on palju sõnu.
Ja kui ma nende rõõmuks lauseid tegin,
ei jäänud nad ikka rahule,
vaid ütlesid,
et lause peab olema õige.
Küsisin, kuidas seda mõista,
ja nad seletasid lahkesti:
see tähendab,
et lause ei tohi olla vale.
Koer haugub, aga ei lenda, ütlesid nad õnneliku näoga.
On olemas ühe ja kahe küüruga kaameleid,
kolme küüruga aga ei ole.
Õnnelik inimene naerab, õnnetu aga nutab.
Kolmnurk on kolmenurgeline.
Kohvik avatakse kell kaheksa.
Ja et on olemas sõnaraamatud,
kus kõik sõnad sees on,
või peaaegu kõik, sest miski ei ole täiuslik.
Tahtsin teada, kus on need sõnad,
mis sõnaraamatus puuduvad,
ja nad ütlesid,
et küll pikapeale korjatakse needki kokku,
aga see võtab aega.
Ja lõpuks küsisid nad,
kas ma sain ikka kõigest aru.
Jah, ütlesin mina:
õnnelik kolmnurkne kaamel Balti jaamas kell kaheksa.
Maailm on lause.
