“Käes on see hetk, kus ma küsin nende õpilaste nimesid, kelle kohta te teate ette öelda, et vastuvõtukomisjon peab olema topelt ettevaatlik. Et suure tõenäosusega kandideerib, aga ega ta gümnaasiumis ilmselt toime ei tule. Avalikku nimetamist ei korralda, palun tulge astuge minu juurde järgmisel nädalal läbi ja sosistage vaikselt need nimed mulle kõrva.” -tsitaat Elva Gümnaasiumi endise direktori Marek Sammuli kirjast õpetajatele 24. aprillil 2026.a.
Need kolm lauset kooli direktorilt lõhestasid Elva kogukonna möödunud nädalal teravalt vastanduvasse kahte leeri ning lahvatas väärtuskonflikt. Ühel pool need, kes peavad sellist koolijuhtimise taktikat täielikult lubamatuks ja tajuvad direktori tegevust ebaõiglase ja ebaeetilisena ning teisel pool need, kes direktorit ja tema tegevust toetavad. Ütlen siin nimelt, et direktorit ja tema tegevust, sest minu arvates antud küsimuses ei ole võimalik toetada Marek Sammulit koolijuhina, heaks kiitmata tema avalikuks tulnud tegevust.
Aga mida siis arvata direktor Sammuli kirja sisust õpetajatele? Kuulumata siseringi, nähtub mulle, eesti emakeelega inimesele, et õpetajatelt palutakse isiklikke hinnanguid õpilaste kohta, mida ei ole plaanis kuidagi käsitleda avalikult ega ametlikuna (“Avalikku nimetamist ei korralda/…/sosistage vaikselt need nimed mulle kõrva”). See tähendab esmajoones seda, et õpilane, kelle kohta sosistatakse, ei saa võimalust tema kohta arvatule oponeerida. Ka puudub sellise info kogumise juures võimalus hinnata info objektiivust, ning isegi selle tõele vastavust. Kas mitte maakeeli öeldes, ei kutsunud direktor õpetajaid üles talle kuulujutte kõrva sosistama!? Eesmärk sellel kõigel paistab olevat aga ära hoida mõne õpetaja jaoks ebasobiva õpilase jätkamine Elva Gümnaasiumi õpilasena- seega segregatsioon isikliku arvamuse alusel. Kokkuvõttes selgub direktori kirjast, et ametlike, direktori käskkirjaga kehtestatud gümnaasiumisse vastuvõtutingimuste kõrval eksisteerib mitteametlik lisakriteerium- õpetaja isiklik arvamus õpilase kohta.
Hr Sammuli enda kommetaarist võis mõista, et tema motivatsioon õpilase kohta õpetajalt sosinaid koguda lähtus üksnes soovist õpilast aidata. Marek Sammul kommenteeris oma tegevust järgmiste sõnadega: “Olen seni saanud endale lubada oma õpetajatega täiesti familiaarset suhtlemisviisi, oma selliseid taustast sõltuvaid väljendusviise, mis kõrvalseisjale näevad kindlasti välja väga veidrad aga sellest lausest on puudu kontekst. Aga kontekst on tõesti see, et me oleme äsja küsinud õpilaste kohta kiitust. Kui meie võtame gümnaasiumisse vastu õpilase, kes ei saa gümnaasiumis tegelikult hakkama, me ei tee sellele lapsele head, me teeme talle kahju.” (13.05.2026.a ERR uudistesaates AK). Ega väga hästi ma tema vastusest aru ei saa, kas pigem on tema hinnangul probleem selles, et keegi õpetajatest selle kirja avaldas või on probleem milleski muus, kuid mulle tundub, et igal juhul ei näinud hr Sammul probleemi selles praktikas, et õpetajad võivad õpilaste kohta anda isiklikke hinnanguid, välistades seeläbi nende õpilaste vastuvõtu gümnaasiumisse. Seega kirja sisust nähtuvas õpilaste gümnaasiumisse valimise meetodis ei näe hr Sammul mingisugust eksimust. Olen siiski täielikult nõus tema avaldatust selle osaga, et välja näeb see kõik tõepoolest üsna veider.
Muuseas- õpetaja, kes oli adressaatide hulgas võis selle temale adresseeritud kirja avaldada. See on igati lubatud ja seaduslik. Me kõik võime avaldada kirju, mida meile on saadetud (kui avaldamist ei ole seaduse alusel või kokkuleppel piiratud, mida antud juhtumis ei ole). Tänapäeva maailmas on see oluline teadmine ja minu jaoks ka üllatav, et seda Elva Gümnaasiumis mitte üheski aines jutuks ei tule (7-9 klasside ja gümnasistide kirjalikust pöördumisest jäi silma kriipima sellesisuline bravuuritsemine kirja avaldanud õpetaja suunal).
Minule nähtub aga direktori poolt õpetajatele edastatud kirja sisust tegevus, mis on minu hinnangul ebaseaduslik ja seega lubamatu. Põhiseaduse § 3 kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. See annab meile õigusliku raami, mille kohaselt ka koolide vastuvõtutingimused peavad olema kooskõlas seadusega. Põhiseaduse § 12 ja 37 räägivad veel sellestki, et igaühel on võrdne õigus haridusele, sealhulgas gümnaasiumiharidusele. Gümnaasiumi vastuvõtmise eeldus on põhiharidus või sellele vastav välisriigis omandatud haridus (PGS § 27 lg 3).
Seadus ei anna koolile võimalust piirata kandideerimisõigust, kui õpilaskandidaat vastab seaduses nimetatud tingimusele. Kõigil on võrdne õigus konkureerida gümnaasiumi astumiseks. Seaduse järgi võib gümnaasiumi vastuvõtmisel hinnata kandideerija teadmisi ja oskusi, kuid vastuvõtutingimused peavad põhinema objektiivsetel ja eelnevalt avalikustatud kriteeriumidel (PGS § 27 lg 3) ning kooli kehtestatavad vastuvõtutingimused peavad olema kooskõlas seadusega (PS §3).
Õiguskantsler on oma seisukohtades korduvalt selgitanud, et seaduslikkuse põhimõtte kohaselt saab gümnaasiumi vastuvõtukord olla põhiseadusega kooskõlas üksnes juhul, kui see on antud põhiseadusega kooskõlas oleva seaduse normi (volitusnormi) alusel (vt ka Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 23.02.2023 otsus asjas nr 5-2-11, p 10). Kooli vastuvõtutingimused ja -korra, sealhulgas teadmiste ja oskuste hindamise korra kehtestab kooli pidaja või kooli pidaja volitusel koolijuht (PGS § 27 lg 5). Vastuvõtutingimused (nõuded kandidaadi teadmistele ja oskustele) peavad olema põhjendatud. Vastuvõtukorras tuleb kirjeldada, kuidas kool hindab kandidaadi vastavust tingimustele ja kuidas on kandidaadil võimalik hindamise tulemusi vaidlustada. Seadus lubab gümnaasiumi vastuvõtmisel hinnata kandideerijate teadmisi ja oskusi, kuid vastuvõtutingimused peavad põhinema objektiivsetel ja eelnevalt avalikustatud kriteeriumidel. Kool ei saa seada tingimuseks muid, subjektiivseid nõudeid (vt õiguskantsleri 10.02.2025.a seisukoht ja 11.04.2025.a seisukoht).
Seega õigustada oma tegevust laste abistamise sooviga on minu arvates hr Sammuli poolt kas lihtsalt äärmiselt küüniline või usub hr Sammul tõemeeli, et eesmärk pühitseb kõik abinõud- ka need, mis ei ole seaduse kohaselt lubatavad. Ja nüüd ongi aeg valida endale sobiv leer selles küsimuses. Mina oma leeri valimisel ei pea oluliseks seda, kas selline sosistamiskultuuri viljelemine on Elva Gümnaasiumis esmakordne juhtum või mitte- minu arvates piisab ka ühest korrast, et anda hinnang koolijuhi ametisse sobivusele.
13. mai 2026.a Stuudiumi vahendusel edastatud kirjas kooliperele sõnas hr Sammul, et: “Praegune kooli juhtkond on missioonil. Me püüame kõigest väest hoida ja kujundada kooli, kus õppimine on au sees ja esikohal.”
Kogu infot kokku liites joonistub minu jaoks pilt, kus gümnaasium, milles õppimine on au sees ja esikohal, loodetakse saavutada selliselt, et õpetajatel on võimalik oma õpilased endale ise valida, välistades gümnaasiumis õpilased, kes on õpetajate jaoks ebamugavad ja keerulised, arvestamata objektiivselt õpilase akadeemilist edasijõudmist, võimekust ja potentsiaali. Olemata seejuures ka piiratud objektiivsetest ja eelnevalt avalikustatud kriteeriumidest, mida kooli astujal on võimalik soovi korral vaidlustada. Sellised seaduse kohaselt lubamatud abinõud ei pühitse minu jaoks ühtegi eesmärki. Ja pealegi- kust selline eesmärk tuleb? Kas see on hr Sammuli omaloominguline projekt või on Elva Vallavolikogu sellised hariduspoliitilised otsused heaks kiitnud ning nende elluviimise koolijuhile kohustuseks teinud? Oma piirkonna laste väljatõrjumine gümnaasiumist on hariduspoliitiline otsus, mida ei saa otsustada koolijuht. Direktori vallandamisotsusega võttis vallavõim lihtsalt hariduspoliitika juhtimise enda kätte tagasi.
Hr Sammul paistab siiski olevat selles küsimuses initsiatiivi haaranud ning vähemalt sadakond õpetajat on osutunud tema hariduspoliitilise talendi austajaks. Kogu see pilt on minus aga tekitanud õõvastava mulje jumala kompleksi ja isikukultuse elementidest. Jääb mulje nagu eksisteeriks Elva Gümnaasium düstoopias, kus lapsed on vastandatud õpetajatele ja samas on nad vahendiks juhtkonna eesmärkide saavutamisel. Minu jaoks ei ole arusaadav, miks ja mille eest võitlevad need sadakond õpetajat, kes peavad direktori vallandamist ebaõiglaseks. Ebaõiglaseks kelle suhtes? Enese suva järgi õpilasi kooli vastu võtta sooviva koolijuhi suhtes või meie laste suhtes? Õppimiskohustus laieneb kõikidele lastele nagu ka õpetaja kohustus õpetada laieneb kõikidele õpilastele. Ja ma ei nõustu sellega, et kogu vastutus õpilase õpimotivatsiooni osas tuleb panna õpilasele endale.
Inimlikult võib ju muidugi mõista seda olemise kergust, kui avaneb võimalus endale ise voolimiseks savi valida, kuid jäägem siiski seaduslike ja, miks mitte, ka eetiliste lahenduste- ja elukorralduse juurde. Looge muidugi õppimishimulist kooli, kuid kooli peaksid ka lapsed alles jääma- neid ei saa kõrgete eesmärkide seadmise- ja täitmise käigus pesuveega välja visata. Ühte maakooli (olgem ausad, seda Elva Tartu lähedal on) ei ole õige pea enam kellelegi niimoodi vaja. Tartu linn on näidanud võimekust ja valmisolekut Elva soovimatud õpilased gümnaasiumisse vastu võtta. Ei ole põhjust arvata, et ta seda edaspidi kahaneva õpilaste hulga valguses ei sooviks teha. (Aga siis saab muidugi renoveeritud gümnaasiumi maja muuta vanadekoduks, seega majas töökohad jäävad vähemasti alles.)
Õpetajate eetikakoodeks kutsub õpetajaid üles olema väärikas. Väärikus tähendab, et kõikidel inimestel on võrdsed õigused, olenemata nende soost, päritolust, rahvusest, vanusest, usust, seksuaalsest orientatsioonist, vaadetest ja võimetest. Õpetaja on salliv inimeste erisuste, teiste kultuuride ning tavade suhtes. Õpetaja suhtub kõikidesse õpilastesse õiglaselt ja loob positiivse õhkkonna. Ja lõpuks ütleb õpetajate eetikakoodeks veel sedagi, et õpetaja juhindub ÜRO inimõiguste üld-deklaratsioonist, ÜRO lapse õiguste konventsioonist, Eesti Vabariigi põhiseadusest ja õpetajatööd reguleerivatest õigusaktidest. Oma kutses on õpetaja pädev, juhindudes humanistlikust missioonist ja Eesti kultuuripärandist. (https://opetajateliit.ee/?page_id=287)
Aga kuidas siis kirjeldada olukorda, millesse oleme sattunud pärast direktori vallandamist? Kui kool otsustab ära jätta väga heade õpitulemustega õpilaste tänuürituse seetõttu, et hr Sammul on vahepeal vallandatud, siis tekib minu arvates õigustatult küsimus, kas tänuürituse eesmärgiks on tänada tublisid õpilasi ja nende vanemaid või tänuürituse eesmärgiks on anda õpilastele ja vanematele võimalus tänada Suurt Direktorit? Tuleb välja, et õpilane, ükskõik kui heade õpitulemustega, ei ole siiski kuigi väärtuslik. Direktor on väärtuslik.
Kogu sellest hüsteeriast jääb mulle mulje nagu oleks aastal 2026 Elva vallas keskharidus midagi elitaarset ning seda väärivad vaid äravalitud. Gümnaasiumis õppimise privileegi väljateenimiseks ei piisa headest õpitulemustest, edukalt läbitud eksamitest ega ka vestlusoskusest, peab olema veel see “miski”, mis ei anna ühelegi õpetajale põhjust sinu kohta direktorile midagi sosistada. Ainult siis oled sa vääriline. Õpilaste aitamise sildi all kaldutakse kõrvale kutse-eetikast ja tundub nagu oleks unustatud, kelle jaoks kool on loodud.
Ei ole ka vähetähtis ja minu arvates üsna kõverpeegellikult humoorikas vahepala see, et kogu gümnaasiumihariduseks sobimatu kontingent on ju Elva Gümnaasiumi enda põhikoolis koolitatud. Öelda nüüd, et need lapsed ikkagi gümnaasiumisse ei sobi…
Lõpetuseks jääb õhku veel üksainus küsimus: kuidas siit sogasest pesuveest nüüd välja ujuda nii, et lapsed jääks alles ja sosinad lõpeks?
vandeadvokaat Katrin Jennsen
