ArvamusKultuur

ARVAMUS: Tiit Kuusemaa – Rõõm Ligimesest

Endalgi on veidi imelik rääkida rõõmust millegi seni täiesti endastmõistatavate asjade ja sündmuste üle. – Kes meist tunneks siirast tänu leivakooriku üle, just nagu oleks see priske praad või hõrk torditükk? Et suudame jalga jala ette tõsta, või öösiti magada? Ent kellegi-millegi väärtusest saame aru tihti alles siis, kui oleme sellest ilma jäänud. Need viimased paar aastat sunnitud eraldatust üksteisest on õpetanud aga märkama, kui kallid on need teised inimesed me ümber. Ja kui haprad võivad olla suhted olgu ühe perekonna sees, või sõpruskonnas, isegi terves riigis. Kõigest üks hetk, mingi diagnoos, – ja ühtäkki leiad end lukustatuna oma nelja seina vahele, kuhu ukse taha tuuakse nagu katkutõbisele moonakott. Halvemal juhul võid leida homme ennast – või oma lähedast – haigemajast surmaeelikute seast. Isegi kui on vedanud ja keha on terve ning töökoht alles, siis hirm elu kui kaardimajakese pudenemise ees
kipub varjutama seni turvalist olu.

Pärast esimesest šokist toibumist tunnetad korraga, milline õnn on kogeda enda kõrval kedagi. Kedagigi. Et keegi tuleb su juurde. Puudutab, koguni kallistab. Kirjutan neid ridu kodust eemal viibides Nelijärvel EELK Vaimulike Konverentsil, kus me saime üksteisega kokku pärast kahte aastat. Seda vaatamata taunimisele „kuidas te julgete, – nüüd nakatumiste tõusulainel?”. Kuid korraldajad söandasid ületada hirmud, kuna liiga palju oli neid Eestimaa hingekarjaseid, kes kolmandat lahutatuse aastat ei kannatanud enam välja. Isegi meie, kirikuõpetajad, erikarastusega spetsialistid, tajusime selgesti, et edasi jaksame kulgeda vaid üheskoos, ja mitte enam irrutatult. – Mis siis veel rääkida nn. tavalistest inimestest. Me
vajame üksteist, vältimatult!

Miks sellest kirjutan? Aga seepärast, et julgustada märkama ja hindama oma lähisuhteid. Toitma ja parandama neid. Sest ühel ootamatul päeval, mil vaip me jalge alt ära tõmmatakse, me kukume, – aga kuhu? Siis jääb ainaks pehmeks maandumispaigaks üks sitke võrk, mida hoiavad koos suhtelõimed minust hoolivate inimestega. Nende abi ja eestpalved. Taevaisa on meid loonud olenditeks, kel imeline võime kokku hoida ja üksteist kaitsta. Kepikõnni ja hantlite abil hoiame trimmis oma ihu. Samavõrd
tuleks hoolitseda oma hinge vormisoleku eest. Ja seda isiklikult kellegiga läbi käies. Lisaks tutvumisportaalidele, klubidele, kultuurimajadele on olemas teisigi kohtumispaiku, ühena nende seas ka kirikud, kirikuinimesed. Kui paljud teiste kohtade uksed on kas kinni või piiratult lahti, siis meie
pühapaikadesse tohivad tulla kõik. Siin taasluuakse sotsiaalset sidusust, antakse n-ö. plaastrit haigele hingele. Me oleme olemas.

Head inimesed, panen südamele: ärgem kartkem üksteist, tulgem välja oma ummuksis lukus kodudest. Tuulutagem oma meeli sinna ladestunud pahaendelistest meediasõnumitest. Naeratagem mitte enam peeglisse, vaid üksteisele. Kevad koputab uksele…

Tiit Kuusemaa
EELK Puhja koguduse õpetaja

Tasutud reklaam-slaid
Näita rohkem

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Back to top button
Close
X