Arvamus

Kari Treial: Elva usinad müüdiloojad ja -purustajad

Oh, pagan küll, kuis inimesed ihkavad luua oma kodupaigast müüte. Igale linnakesele, mäele või kivirahnule liimitakse ajaloo poolt külge mõni rahvusromantiline, pateetiliselt ülistav stoori, mis objektiivsel vaatlusel osutub suuremal või vähemal määral müüdiks. Pisike Elvagi pole müütidest prii, olles neid vahelduva kirega kultiveerinud viimased paarkümmend aastat. 

Kolossaalne suurmüüt on muidugi Elva tituleerimine suvituslinnaks. Kuigi üle-eestiliselt tuntud kuurort-oaasi kuvand, professorite ja haritlaste linnaosad, seenekujuline jäätiseputka ja muu nostalgiline suvitusromantika on ammuilma ajaloo prügikasti vajunud, lohutame end inertsist mõttega puutumatust loodusest, järvede rohkusest ja helgest tulevikust. Justkui üksnes sellest piisaks! Paraku oleme suurema osa taasiseseisvumise järgsest ajastust jõuetult sipelnud avalike kemmergute puuduse, soliidsete söögi- ja majutuskohtade kriisi, luitunud linnapildi, tondilosside ja mülgastunud järvedega.

Ma olen nõus, et teatav positiivne nihe linnapildis on viimaste aastatega toimunud. Me ei ole kapseldunud enam kõige pimedamasse mugavus-soppi, aheldatuna pikalt kestnud stagnatsioonilistesse stampidesse. On olnud hullemaid aegu. See annab edaspidiseks lootust! Kuid müüdi purustamisest ning Elva väärikuse ja atraktiivsuse tegelikust taastamisest Eesti turismimaastikul oleme veel valgusaastate kaugusel. Nii mõnigi endine kolkalinn – kasvõi Tõrva – on meist julgete otsuste hoovuses mööda purjetamas. Usinate müüdiloojatena on viimast meil raske tunnistada.

Mütoloogiat, kangelassaagasid on väikekoha rahvale muidugi eneseteadvustamiseks tarvis. Ent teatud piirini! Pilli ei tohi pilbasteks puhuda. Müüte ei või pühapiltideks upitada. Kui müütidest kujunevad puuslikud, mille ümber rahvas ekstaasis rituaalseid tantse tammub ja ohvreid toob, siis töötavad müüdid kahjutoova efektina. Jumalikustamine toob endaga kaasa arenguseisaku ja mandumise.

Kui valla kirjaoskajad esindajad kirevad sotsiaalmeedias täiel häälel, et Verevi järv on võimas Lõuna-Eesti pärl, siis pole tegemist enam müüdi, vaid paranoiaga. Ka minul kui elupõlisel elvakal on Verevi järvega hingeliselt eriline side ja pean teda kallimaks kui kümneid ja sadu teisi veesilmi üle Eesti. Reaalsuses on meie lemmikjärv aga kinni kasvamas, muutumas reostunud lombiks, mis peletab kohalikele ja turistidele lisaks eemale ka kõik müütilised investorid. Verevi müüt mitte ei purune, vaid kattub haisva solgihaisu ja mudaga.

Mootorsae kräunudes, saepuru lennates on kokku varisemas metsapealinna müüt. Asulasisesed salud ja parkmetsatukad, terved tänavaäärsed alleed kukutatakse kännu pealt külili, kuid erilist protestivaimu ja nurinat see kelleski ei tekita. Loomulikult tuleb jõudumööda ka metsa majandada ja puid raiuda, seda ka linnades, kuid männimetsast õhkav eliit on Elva puhul ilmutanud harvanähtavat silmakirjalikkust. Libarohelistest poliitfiguure ei näe enam raevuka eneseohverdusega puude külge aheldamas, erinevalt möödunud valimiste eel, kui mõned kuivanud mastimännid võimupöörde käivitasid. 

Müüdi pähe oleme pikka aega tagunud trummi Elvast kui spordilinnast. Kõik tundubki tegelikult vaimustav –  jalgpall mütsub, korvpall patsub, toksitakse võrkpalli ja tennist, rallitakse ratastega ja potsatatakse hüpeldes liivakasti. Kuid kogu spordielu püsis aastakümneid elujõulisena üksnes tänu pühendunud eestvedajatele ja fanaatikutele, kes imetlusväärse töökuse ja südikuse, aga ka uskumatu karukannatusega on trotsinud kaasaegsete spordirajatiste ja -infrastruktuuri puudumist. Vastvalminud spordihoone, kunstmuruväljak ja lootus peatsele laskespordikompleksile on kiiduväärselt jõuline samm müüdi ümberkujundamisel reaalseks võimekuseks, kuid Euroopa spordilinna väärilise tiitlini on meil jätkuvalt hea mitu miljonit sammu minna. 

Mõneti spordiga sarnast müüti on tootnud Elva kultuurielu. Tublid ja pühendunud eestvedajad väärivad taas kaabukergitust, kuid laiemat pilti kombates on valla kultuurielu Eesti kontekstis ääremaastunud. Meie mineviku kultuuritraditsioonid on suuresti katki kärisenud ja uued pole jõudnud välja kujuneda. Erinevalt lugematutest väikekohtadest jääb Elval vajaka tunnusüritustest, mis liidavad kogu vallarahva, toovad vabariigi suurlinnadest ja maakondadest kohale kultuurijanused siseturistid, leiavad tee riigimeedia esiuudistesse. Lauluväljaku esteetilisest seisukorrast parem üldse ei räägiks. Võidakse ju vastu väidelda, et koroonapandeemia ängistavas haardes ongi avaliku kultuurielu piiratus paratamatu. Selles teesis on tõtt siiski vaid pisut.

Samas ega ma taha kõigi nende kohati teadlikult utreeritud näidetega Elvat mutta tampida. Sugugi mitte! Ma lihtsalt ihkan, et annaksime endale kriitiliselt aru reaalsest positsioonist, kus me ülejäänud riigi ja maailmaga võrreldes asume. Müüte arvesse võtmata! Terve Eesti on täis ilusaid ja looduskauneid kohti, kus aktiivne kogukonnaelu ajakohaste elutingimuste ja infrastruktuuri toel positiivselt kihab. Elva on loomult kahtlemata unikaalne paik, kuid veenda võõrast tema järgmise elu- või külastuspaiga osas langetama eelistust Elva kasuks, ei ole tänastes oludes nii lihtne, kui see Elva potentsiaali arvestades võiks tunduda.  

Päris lõpuni aus olla, kuulub müütide hulka ka loomulikult väide, et Elvas pole kõik need aastad midagi tehtud ja siin puudub areng. Tegelikkus on pakkunud päris palju ilusat ja südantsoojendavat. Kuid valla klantspoolt rõhutatakse minutagi, eriti nüüd – valimiste hakul. 


Kari Treial
vallakodanik ja valija

Näita rohkem

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Vaata veel lisaks
Close
Back to top button
Close
X