AjaluguElva linnKogukondPersoon

VASTUS MOSKVALANNA KIRJALE

Kõigepealt, hea lugeja, ma tänan Sind  südamest suure huvi eest Elva Elus avaldatud moskvalanna Tatjana ammusest Elva suvituselust kirjutatud meenutuste astu.

Olen kirjutanud meie veebiajalehele mitmeid  lugusid, kuid nii suurt tähelepanu pole esile kutsunud veel ükski. Ligi 900 lugemist – see on absoluutne rekord!

Tasutud reklaam-slaid

Aitäh!

Kaks loo vastu huvi tundnud inimest võtsid  tagasisidet ja ütlesid otse välja, et tahavad lugeda ka minu poolt  moskvalannale saadetud vastust. Et kui ütlesin A, siis öelgu ka B, seda enam, et B-le juba ka vihjasin.

Miks mitte? Siin see vastus maakeelde ümberpanduna on.

Kalju Hook
Elvalane hr Kalju Hook oma kodumaja lähedal Seeneriigis

ELVAST MINEVIKUS JA OLEVIKUS

Teie meenutuste jälgedes

Eessõna asemel.

Oma kirja esimestes ridades olen sunnitud möönma, et ma pole ligi 10 aastat arvutis kirillitsat kasutanud, Seega toimetan tasa ja targu.

Loodan, et mu vene keel on Teile arusaadav.

Võõrkeel ununeb ruttu, kui pole kõne- või vähemalt kuulamispraktikat. Elvas see nii ongi.

Vaatan aga mõningaid venekeelseid telesaateid.  Paneb imestama, kuidas ratsarünnakuna tungivad vene keelde anglitsismid – akkauntid, gadžitid, striitdriftingud jne.

Aga ka seda pole paha teada.

Kirja teistes ridades väljendan Teile suurt tunnustust ja tänu Teie südamlike meenutuste eest Elva suveelust veerand sajandit tagasi.

Teie kirja kätte saanud, pöördusin oma heade sõprade, Heli ja Tõnu Zingi poole, kes elavadki Käo teel, endisel Mitšurini tänaval, ja loodan, et saan oma kirja lõpu poole kirjutada midagi ka Teie kunagistest Elva suvekodu peremeestest.

Millest kõik alguse sai?

Suur tänu Teile, et viitasite oma mälestustes Elva suvitusäri saja-aastasele praktikale.

Kõik algas kolme kohaliku mõisniku ideest, kelle „kolhoosid“ XIX sajandi lõpu poole hakkasid tööjõust pea täielikult tühjaks jooksma. Oli tarvis kuidagi pinnal püsida.

Koos otsustati, et kohas, kuhu nende valdused kiiludena kokku jooksid, sobiks luua siin männimetsades tervendavad puhkamisvõimalused Tartu rikkuritele ja ülikooli  professoritele, kel kopsudega probleeme.

Peamine aga – ehk saab neile ka suveresidentsideks krunte müüa.

Parun von Seidlitz, hariduselt meedik, avastas oma valdustes  Arbi järve kohal  metsas paiga, kus loodus mõjus inimesele tervendavalt ja tegi oluliselt reipamaks. Tänapäeval me nimetaks seda bioenergia allikaks. Samas eetriõlid, mida väljutasid männiokkad, mõjusid Kochi kepikestele tuberkuloosi algetapil iga juhul hävitavalt.

Seidlitzil tekkis äriidee.

1892.aastal seisid tal juba nimetatud kohas puhkajate vastuvõtuks üksteist kena häärberit, millel puudusid vaid ahjud.

Samal aastal avati pidulikult Elva raudteejaam ehk ligipääs Elva loodusrikkuste juurde. Seepärast siinsed mõisnikud toetasidki õhinal Liivimaa raudtee ehitamist.

Äriplaanid tekkisid ka teisel kahel  mõisnikul. Üks ehitas raudteejaama juurde hotelli „Elwa“, teine püstitas otse jaamahoone vastu suverestorani „Waldhof“.

Ja see oli alles algus.

Äiplaanide elluviimiseks tuli kaasata kohalikke inimesi. Nemad saidki kuurordiäri vedajateks ja teeninduskultuuri kandjateks väga paljude aastate jooksul. Ei kolm sõda, ei 1930.aastate majanduskriis ega ka Elvast enam kui 700 inimese küüditamine 1947.aastal Siberisse  ei suutnud  sajandivanust kogemust lõpuni hävitada. Seda jätkus ka nõukogude aja suvitajate jaoks.

Kuurordi arengu tipuks peame meie, Elva koduloolased, 1935.aastat.

Siis nimetati Elva ametlikult suvitusaleviks. Siin elas 2084 püsiasukat, tegutses 30 ettevõtet, 60 poodi, oli suur turg, regulaarselt peeti laatu, oli 7 „võõrkeelset“ pansioni, kus kundedega osati kõnelda 3-4 keeles, olid avatud  5 arsti- ja 3 õigusnõuandlat, 5 avalikku sauna, üks pank, tegutses rahukohus ja palju muud. Linnaks nimetati Elva 1938.aastal.

1935.aastal puhkas siin suvel ligi 2500 inimest, neist 70% tartlasi, aga samuti ka seitsme välisriigi 65 kodanikku.

Nõukogude ajal siin välismaalasi ei olnud, küll aga lubasid võimud puhkajate kodumajutust, mis lisaks kauplemisele turul oli üks väga väheseid avaliku ettevõtluse võimalusi.

Pelgan, et tämaseks on suuremal osal elvalastest suvitajate vastuvõtmise ja teenindamise kogemus pea täielikult kadunud.

Väga paljud oma inimesed sõidavad suviti ise mööda välismaid, venemaalasi pidurdab viisarežiim, öömajalisi näib täielikult rahuldavat üks võõrastemaja ja üks motell (kusagil 50 euro piires öö).

Piirkonna paljudes taludes on tekitatud ööbimiskohad ning head puhketingimused. Rääkimata platsidest telkimiseks ja autosuvilate parkimiseks.

Püsielanikul jääb vaid uurida  Verevi ääres soojal ajal  päevad läbi parkivate autode riiklikku kuuluvust. Need võivad  õhtuks olla juba teab kus.

Ja saame seirata maanteedel rohkeid rändurite gruppe, kelle jalgrattad on matkainventari kuhjaga täis pakitud.

Mis on veel muutunud?

Veerand sajandit on pikk aeg. Elvas sureb iga nädal keskmiselt üks inimene ja sünnib samapalju, et n.-ö vahetus üle võtta.

Kuna eestlast madala palganumbriga (alla 1000 euro) ei meelita, toovad ettevõtjad ehitustele, taludesse ja hooajatöödele sisse ukrainlasi. Neid on ka Elvas.

Isegi paar neegrit elab siin. Neid tohib nüüd mustanahalisteks nimetada.

Kümme aastat tagasi elas Elvas 6300 inimest. Nüüd elab 5600.

Meid on vähem, sest noored siirduvad õppima ja tööle Skandinaaviasse, Suur-Britanniasse, Iirimaaale, Kanadasse ja mujale. Aga ka suurematesse keskustesse – Tallinna ja Tartusse.

See-eest vanemad inimesed, kes enam ei vaja tasuvaid töökohti, kolivad keskustest just siia, värske tervendava õhu ja kauni looduse rüppe. Siin ei pruugi nende valdused sugugi  korteri välisukse taga lõppeda.

Asutasime MTÜ Elva Elama. Üritame avalikustada fakte ja nähtusi, mis ärgitaksid soovi Elvasse elama tulla. Olen ka ise üks selliseid ümberasujaid – sündisin Pärnus, elasin Tallinnas ja nüüd elutsen pensionärina Elvas.

Elva on linn edasi, kuid juriidilises mõttes on tegu vallakeskusega. Siin pole linna-, vaid vallavalitsus. Vald hõlmab  Võrtsjärve idarannast alates Väike- ja Suure Emajõe vahelist ala. Elanikke on vallas 14 500.

Pean kunagisi suvitajaid kurvastama seigaga,et omaaegsest kuulsast Elva turust on jäänud vaid vari. Turuplatsil laiub uhke kaubakeskus COOP, kus saab osta mida tahes. Keskuse kõrval, vastavalt korrastatud pargi nurgas seisavad turulised – 6-7 müüjat, kes kauplevad kodutomatite, -kurkide, puu- ja kõõgiviljadega, metsmarjade ja hooajal ka seentega. Viimasel ajal polegi sügavat mõtet kihutada kuhugi metsa, kus võib ees oodata juba kuni kümmekond autot seenelistega Tartust, Valgast või mujalt. Targem on kütuse asemel osta turuplatsil seeni.

Elvas on mitu kaubakeskust. Lisaks turuplatsil seisvale on samasugune ka Arbimäe linnaosas, kus saab osta ka remondi- ja ehituskaupu. Valga maanteel asub leedulaste kaubakeskus Maxima, rohkem Valga poole aga Rakvere ärimeeste kauplus Tere. Viimasest saab osta kõige värskemat liha.

Riideid ja jalatseid on kavalam minna ostma Tartusse, kus linna sissesõidul ootab hiigelkaubamaja Lõunakeskus. Siis ei ole  raske ka ära eksida.

Kas Elvas ka ehitatakse ja kas linn laieneb?

Ikka. Uhked villad on pugenud linnaserva ja isegi metsasaludesse. Keskklassi uusi elamuid on lisandunud Tartu ja Valga maantee äärde ning nende lähistele  õdusatesse metsaparkidesse.  Teie meenutatud Elva kalmistu aina laieneb ja on sama ilus kui vanasti.

Kesk tänaval seisab uhke keegelban koos restoraniga. See asub pea täpselt samas kohas, kuhu Uderna mõisnik Fuchs 1907.aastal samalaadse hoone – Veeremängumaja ehitas. Nii et ajalooline järjepidevus toimib.

Söögikohti leidub läheduses veelgi.

Samas kõrval, endises kinomaja ja siis Kultuurikeskuse parklas laiub uus ilus pargiala, mis ulatub Arbi järve juurde välja. Siin on teravaviiluliste katustega minimajakesed, kus saab kaubelda ja laata pidada, on laste mänguväljakud ning platsid pidulike ürituste ja miitingute pdamiseks.

Juba hulk aega tagasi likvideeriti meie kino. Samasse majja kolis asutus nimega Elva Kultuurikeskus. Siin saab etendusi, kunstinäitusi, konverentse ja koosolekuid pidada.

Tuleb üles tunnistada veel mõned vana Elva „kaotused“.

2013.aastal likvideeriti kultuuriministri kergel  käel Tartumaa Muuseum.  Et ei tasunud ennast ära.

Protestiks selle vastu   asutasime meie, Elva koduloolased, Muuseumisõprade Klubi, kes kutsutakse kokku kord kuus ja kus koos meenutatakse seiku kodulinna  ja –valla ajaloost.

Samal 2013.aastal avasime 1892.aastal ehitatud jaamahoones tagasihoidliku püsinäituse kodulinna ajaloost.

Mõni aasta hiljem loovutasime näituse koha toitlustajatele. Siin avati kena kammerlik restoran. Paraku on see tänaseks ära kolinud.

Jaamahoone on suletud, seal on vaid koosolekute saal.

Rongipleteid müüakse  vahetult veeremites.

Hinge heitmas on  Elva postkontor. Ammu on erastatud selle hoone Kärneri tänaval, kus suvitajad aktiivselt suhtlesid, oodates telefoniühendust Moskva, Leningradi või Riiaga.   Tagasihoidlikke postiteenuseid pakutakse endise kõrtsi ühes toakeses Valga maantee ja Puiestee tänava nurgal.

Kommunaalmakseid tehakse ja kirjavahetust peetakse interneti teel. Postipakid liiguvad kullerite abil, isegi Hiinast.

Kindlasti olite Elvat külastates kursis, et siin on säilitatud tsaariaegse Tartu ülikooli õppejõudude suvevillasid.

Patoloog Afanasjavi villa on olnud palju aastaid laste päralt, veterinaaria magistri Šurupovi suvilas tegutseb  hea mainega motell Verevi, mille peremeheks on rahvusvahelise äriketi Sportland üks omanikke Are Altraja.  Motellis võib hea õnne korral trehvata ka Elva ainukest viirastust ehk vaimu, kes pidi väga olema proua Anna Šurupova nägu.

Iga asunduse peamine tingimus on töökohtade olemasolu.

Ligi 2000 elvakat sõidab igal tööpäeval Tartuse. Vähesed reisivad Stadleri linnalähirongiga (nõukogude ajal sõitis rongiga absoluutne enamus). Täna on rongipiletid bussi omadest kallimad.

Kõige rohkem kasutatakse isiklikke autosid, Neid ja isegi mitu, on Elva igas hoovis.

Töökohti on ka Elvas. On kolm prantslaste transnatsionaalse autoklaasifirma tehast. Üks klaasitehas tugineb Eesti kapitalile On veel üks rahvusvaheline ettevõte, mis toodab elektroonikadetaile. Kaks Rootsi firmat toodavad vastavalt meestesärke ja aknakardinaid. Linna lähistel toimetab mitu saekaatrit.

Läheks õige ujuma!

Kindlasti huvitab Teid Elva supelrand.

Kui mäletate, siis supluskohti on Elvas koguni kolm – Arbi järv, Elva jõgi ja Verevi.

Paraku Verevi kohta, mille supelranda tunti kahe sõja vahel kogu maailmas, ma täna midagi erilist kirjutada ei saa.

Pole enam ennesõjaaegset 250 istekohaga kuursaali, 12 rajaga ujumisbasseini, viiekorruselist hüppetorni. Pole hea kuulsusega Alma Karu toidukohta järve kohal mäekünkal, kust kohvi ja isegi praadi  otse rannaliivale toodi.

Selle eest, et kunagise uhke ranna kohta  midagi öelda pole, võeti 1999.aastal koguni üks linnapea kohalt maha, aga muudatused on visad tulema.

Väikest rannapaviljoni rendib üks Elva rikkamaid mehi, kes palkab sinna suveks noori neidusid ja müüb  rannas vajalikke asju. Ning korraldab iga päev rannaala hooldamist.

Lootus pole kustunud – käimas on konkursid rannahoone projekteerimiseks ja ehitamiseks.

Täna on Verevi rannas ilusal suvepäeval rahvast endiselt murdu. Paviljonist saab osta joodavat, jäätist ja isegi toekamat toidukraami.

Mis on saanud Teie Elva sõpradest? 

Endel Merilo on juba 13 aastat surnud. Silvit võib tänagi näha tema koduajas toimetamas. Teie kunagine suvekodu näeb enam-vähem samamoodi välja, kui Teie ajal.  Täna on see  kogu tänava ainuke selline silikaatkuues hoone.

Majal on kaks peremeest, õigemini  perenaist – Silvi Merilo ja Hilja Sepp.

Nad elavad sõbralikult koos, mõlemad juba üle 80 aasta vanad.

Silvi seltsis elab ka tema poeg, Hilja tütar elab Tallinnas ja töötab lastearstina.

Silvi–Hilja koduaed on jätkuvalt mitmekesiseid ilutaimi täis, nende hekk on väga hoolikalt pöetud.

Ma ei tea piisavalt, mida inimene võiks soovida teada  linnast, kus ta viibis enam kui veerand sajandit tagasi. See oli hoopis teine ajastu. Loodan, et suutsin mõningaid huviobjekte Teie mälestuste abil ikkagi välja noppida. Ning vastata Teie kirjale oma oskuste ja teadmiste piires.

Soovin Teile südamest tugevat tervist ja suurt isiklikku õnne!

Kalju

Sildid
Näita rohkem

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Back to top button
Close
X