Kristiina hingedeaja usutlus Naistega Köögis

Kairi, Sa oled kahtlemata meist kõige värvilisemate unenägude nägija. Mis sa täna unes nägid?

Nägin unes, et kohtusin Rahvusraamatukogu läheduses ühe tuttava kandlemeistriga. Kõndisime mitu korda üle ülekäiguraja edasi-tagasi. Ta ütles, et meie viimane jutuajamine oli teda väga mõtlema pannud.
“Kas siis, seal lõpus, me läheme lihtsalt ära?” küsis ta.
“Jah,” vastasin.
“Aga kuhu siis?” küsis ta nagu väike laps, kuigi on minust mitu aastat vanem.
“Sinna, kust saavad alguse neli tuult ja algavad ilmakaared,” vastasin sekunditki mõtlemata.

Mis tähedab Sinu jaoks hingedeaeg?

Hingedeajal püüan mõelda kõigi nende lähedaste ja sõprade peale, kellega õnnestus kokku saada, ja ka nende esivanemate peale, kes lahkusid ammu enne minu tulekut.  Põletan aknal tohutus koguses küünlaid. Kui õige aeg käes, kehastun ise hingekeseks ja lähen sõpradega kadri- ja mardisanti jooksma, et tubadesse ja peredesse õnne sisse visata.

Sofia, Sul on üks ilus mõttearendus elu kajast, mis kestab ka pärast surma. Kas võiksid seda siinkohal jagada?

Jäin mõtlema selle peale, kuidas hingedeaja tähendus muutub läbi elu. Igaühel on muidugi oma kogemus lähedaste surmaga, aga minul oli lapsepõlves nii, et panime üheskoos küünlad ammu surnud ja enamasti kõrges eas lahkunud sugulaste haudadele. Siis oli surm minu jaoks kauge ja pigem filosoofiline mõiste, elava loogiline lõpp.

Aastatega on minu suhe hingedeaega muutunud isiklikumaks. Kui sõber läheb, siis läheb ka osa sinu enda elust. See tähendab ka seda, et elu ja surm lähevad aina enam kokku ja mõnikord ei saagi aru, kus jookseb piir. Mälestustes oleme kõik koos, aga ajalises elus oleme paraku üks ühel poole elu-surma piiril ja teine teisel pool.

Ja mis saab pärast surma? Elavate jaoks kestab lahkunu elu senikaua, kuni ta on meil meeles. Tõepoolest, see on nagu tasane elu kaja, mis koosneb juba edasi läinud inimese vaimsusest ja päriselt sündinud lugudest. Minu jaoks on hingedeaeg praegu see aeg, mil saan korrakski nii vaikselt olla, et kuulen jälle neid kajasid.

Kati, kui laulame koos “Viimased lumeta päevad” ja kui Sofia meid õrnalt viiulil saadab, siis mõtleme vist mõlemad ka hingedeaja peale, esivanemate peale, kes on seisnud “lahkuvail laevul”. Mida tähendab Sinu jaoks hingedaeg? Mis saab inimesest peale surma?

Hingedeaeg on meil väga pimedal ja süngel ajal, kui lumi on tulekul ja maa on enamasti veel must. Siis saab sügavamalt endasse vaadata ja ka meeled muutuvad tundlikumaks (pimedatel on palju parem kuulmistaju tavaliselt, sest teine meel on häiritud). Tundub, nagu muutuks õhemaks ka piir kahe ilma vahel. Või oleme lihtsalt ise valmis rohkem märkama?

Tahan uskuda, et hing jääb kusagile alles ja sünnib uuesti. Ja et need, kes on tajunud teise inimese hinge lähedust, saavad seda kunagi uuesti tunda, sest teineteist otsitakse üles. Kuidas on muidu võimalik, et mõne inimesega tajud väga suurt lähedust teda vaid põgusalt tundes… Ja kõik need imelised kohtumised elus….

Kairi, jaga palun meiega üht oma lahedat halli ilma retsepti, mis tõstab tuju nii tegijal kui sööjal?

Viimati tegi mu tuju eriti heaks ühe sellise hullu supi valmistamine:

http://koogipool.blogspot.com/2015/10/muskaatkorvitsa-mango-hullus-uhes-supis.html?m=1

Sofia, kuidas läheb Sul oma uhiuue viiuli avastamine?

Tegemist on viiekeelse viiuliga, mis lisab juurde natuke tummisemat ja mahlasemat häält nagu vioolal! Hästi tore on… Nüüd saan ühel hetkel olla esimene viiul ja siis kohe umpapaa… hooga peale lennata. Mul on tunne, et sellesse pilli on kaks pilli kokku pandud. Naudin täiega neid avastamisretki oma uue pillisõbraga. 

Sa elad praegu Soomes Helsingis ja hakkasid mõne aasta eest täitsa nullist soome keelt õppima. Kuidas Sul soome kõnekeel on arenenud? Kas naljakaid vigu on ka ette tulnud?

Olen selline inimene, et kui ma keelt täiesti ei oska, siis ma pigem kuulan kui räägin, kuni ma hakkan aru saama mitte ainult sellest, MiDA öeldakse, vaid ka sellest, MIKS öeldakse. Mõtlen tihti oma umbkeelse alguse peale Eestis, et appi, kuidas ma vaikisin ja mõtlesin… Ja kui mitu korda ma olin totaalselt eksiteel oma arusaamistega sellest, millest räägitakse… Punastan siiamaani sellele mõeldes.  Nüüd on samamoodi. Kuulamine on mul täitsa käpas ja lugemine ja kirjutamine ka. Muide – mul on üks imemantel. See on täiesti punane ja kui ma sellega linna peal tiirutan, arvavad isegi tuttavad, et vaat sealt tuleb üks totaalselt soomekeelne tüüp. Olen päris mitu korda mõelnud, et mis selle mantli juures on, mis loob selliseid oletusi. Aga jah, kui tahan minna keelt praktiseerima, siis tõmban igaks juhuks ka oma imemantli selga!

Kati, sa oled praegu perega koos ette võtnud ühe toreda koolivaheaja reisi. Kuidas Eesti sealt Londonist paistab?

Kodu ja Eesti on mulle ikka kõige armsam koht, ükskõik kust seda vaatan. Aga näen igal sammul, kuidas lastel tekib terviktaju, kui nendega reisid. Just neil päevil oli Londonis Brexiti vastane meeleavaldus nimega Let us be heard!. Väga palju rahvast tõesti! Mu lapsed imestasid: kuidas siin ometi nii palju inimesi on, et otsa ei saa see rongkäik! Vahepeal käisime kunstinäitusel ja kui välja tulime… ikka nad sammusid mööda. See pani mind muidugi mõtlema, et ei tohi lasta asja nii kaugele, et pärast peab hakkama asja muutma ja parandama, mis on väga raske… See kõik oleks võinud ära jääda, kui inimesed oleksid õigel ajal sügavalt järele mõelnud ja alles siis hääletanud.

Meile meeldisid Hyde´i pargi rohepapakoid, neid sai teradega toita ja nad lendasid siis inimeste peale. Nii tore on ikka Londoni puhul see roheliste oaaside rohkus! Värske õhk ja puhas vesi on ju üks inimõigustest, aga neid linnasid jääb järjest vähemaks, kus see veel nii on. 

Mis oli Su eredaim reisielamus?

Käisime lastega Londoni ilmarattal, vaatasime üle vanalinna, nii ilus oli. Lapsed ütlesid: Eestis on ikka parem, palka võiks küll saada Londoni moodi, aga Eestis tahaks ikka elada. Ja see on väike õnnestumise tunne alati peale reisi, kui kuuled, et nad niimoodi ütlevad.

Aitäh vastamast! Kohtume juba varsti Elva Kultuurikeskuses 1. novembril

Küsis Kristiina Ehin