Sellist luksust, nagu oma ajaleht, pole iga asum endale läbi aegade lubada saanud. Pole ime, kui tänagi elatakse kusagil verbaalse ja hästi fantaasiarikka ajalehe KNR (keegi naine rääkis) varal nagu sada aastat tagasi. Nii toimiti ka Elvas. Kuni 1932.aastani. Siis hakkas ilmuma alevi oma leht – Elva Elu.
Elva Elu tegi otsa lahti. Elva Postipoiss osutus laternahoidjaks siinse trükiajakirjanduse veeremi lõpus. Sel puhul oleme lausa kohustatud käima vaimusilmas läbi Elva ajakirjanduse senise elukäigu. See kestis 87 aastat.
Algul tegi Elva lehte oma kulu ja kirjadega, aga ka lehemüügi ja toetuste varal siin sündinud ajakirjanik Martin Lukk. Suureks abiks Lehe-Lukule, nagu meest Elva peal kutsuti, oli Kulbilohu poiss, andekas ajakirjanik ja šaržist Voldemar Rajalo, toona veel Kellamov. Leht valgustas põhjalikult kõiki kohalikke sündmusi. Paraku hakkas 1937.aastal lehe sisu järsult parteiliseks muutuma. Kadusid sisukad sõnumid ja analüüsiv materjal. Asemele tulid deklaratsioonid, üleskutsed ja poliitiline ärapanemine. Peagi leht suleti.
Juba 1933.aastal tehti katse pakkuda Elva Elule konkurentsi. Hakkas ilmuma ajaleht Elva Sõna. Selle tegevtoimetaja rollis oli Jaan Kärner. Seitungit ilmus kaks numbrit – 2.ja 23.juulil. Aasta pidas vastu teine konkurent – Elva Tulevik. Seda lehte lasti välja märtsist 1933 kuni aprillini 1934, ühtekokku 26 numbrit. Toimetaja töö tegi August Ojasalu. Toimetati ka Elva Noorsoolast (irvhambad ütlesid Noormagedat), mida ilmus viis numbrit (1934-1935).
Pärast II maailmasõda kulus kuus aastat, enne kui hakkas ilmuma Uus Tee, mida 11 aasta jooksul tehti 1743 numbrit. Lehte toimetasid 1951. kuni 1962.aastani: Aleksander Siivas (alla aasta), G.Noppel (alla aasta), K.Krepp (kaks aastat), F.Kohus (kaks aastat), F.Leif (alla aasta), K.Voltri (neli aastat), A.Kotta (kolm aastat), E.Eensoo (viis aastat) ja E.Pulla (kaks aastat). „Uue Tee“ viimane number ilmus 30.detsembril 1962.
Pärast pikka ajavahet hakkas 1991.aastal taas ilmuma linna oma leht. Selle nimeks sai Elva ja seda toimetas koolipapa Arvo Mälberg. Temalt võttis teatepulga üle Eeva Kumberg, kes ajaloolembesena taastas kohaliku lehe sõjaeelse nime ja toimetas ajalehte Elva Elu aastatel 1992-1994.
Siis tulid uued lehetegijad. 1994.aasta 1.septembril ilmus ajalehe Elva Postipoiss esimene number. Ajalukku on EPP ristiisadena läinud kaks Jaani – Kappo ja Rommot. Elva Postipoiss on oma vastutusrikast rolli täitnud veerand sajandit. Praegustel andmetel näeme oma ajalehe viimast numbrit 22.juunil.
Muidugi on kahju. Alternatiiv, vallavalitsuse trükitav infoleht, on sisult bülletään ega saa olla ajalehelikult kujundlik, väljendusrikas ja teemaderohke. Rääkimata lugudest poolt ja vastu. Kuigi seda lehte tehakse suure innuga.
Ajalehe tegemine nõuab professionaalsust, laia silmaringi ja, mis kõige tähtsam, uudiste operatiivseid ja usaldusväärseid allikaid (oma agentuuri). Praegu juba üle kogu valla. Mis on peamine – leht ja selle tegijad peavad olema lugeja silmis usaldusväärsed. Seda kõike oli Elva Postipoisi tiim ka saavutanud.
Nüüd tuleb veebiajalehel Elva Elu seista vallarahva ees kahe ajakirjandusliku väljaande eest korraga ning leida võimalused samuti soetada kindel agentuur ja nautida oma lugejate usaldust. On kahtlane, kas seda ainult ühiskondlikus korras kuigi kaua teha saab.
Miks oli vaja kogu Elva ajakirjanduslugu lugeja ette tuua? Aga selleks, et lõpetada in memoriam ikkagi positiivsel noodil: Elva trükiajakirjanduses on varemgi pause olnud. On igati alust oodata, et tulevad uued katsetajad. Me vaatame hoolega, mis toimub Läänes. Näeme ka seda, et sealne trükiajakirjandus ei mõtlegi kaduda. Ja muidugi peab meil lehe trükkimine odavnema. Vastasel juhul jäävad perioodikatrüklad klientidest ilma.
Südamest tänu Kerstile, Sirjele ja Milvile aastatepikkuse vaevanägemise, heade lehelugude ning väga meeldiva suhtlemise eest!
Kalju Hook, veebiajalehe Elva Elu endine toimetaja
