Sai nädal tagasi Elva Elus mõtteid mõlgutatud meie linna suvituskeskme, Verevi ranna üle. Midagi pole teha – minevik on inimestel meeles ainult heaga. See terendab ja ootab midagi samaväärset ka olevikult.
Paneb ju heldima, kui loed näiteks 1913.aasta maikuu Päevalehte:„Elva on tartlastele kui lõbus suvituskoht tuttav. Mis ta linnalastele iseäranis meelepäraliseks teeb, on tema noor liivase maa peal kasvav männimets, tema künkakesed ja mäekesed ja kaks ilusat järve. Suvemajad on kõik noore männimetsa alla ehitatud, mitte just üksteise ligidale. Nii et siis igal suvitajal nõnda ütelda oma tuba, oma luba on. Palju suvitajaid elab ka Elva kaupmeeste, käsitööliste jne. juures korteris ehk ligidal asudes. Mõned talud on suvitajate tarvis sellekohased majad ehitanud. Ajutised suvitajad leiavad ulualust hotellis.
Suvitajad saavad oma tarvidust mööda Elvast osta, kus poodidest puudu ei ole. Pääle selle peetakse Elvas kaks korda nädalas turgu, kust piima, võid, mune, liha jne. saab.
Ka toodi rahukohus Nuustakult siia ja lubati Elvas kaks korda aastas laata pidada. Nende muudatuste läbi on Elva iseäranis suurenenud“.
Ärgu jäägu lugejal mulje, justnagu hakkabki keegi koduloohuviline iga nädal lehes vana Elvat taga nutma. Tunnistan, et järgin hoopis (jälle küll minevikumehe!) Peedul elanud Boris Kaburi sõnu: „1939.aasta Eestisse me tagasi minna ei saa. Tolleaegset Euroopat ei ole enam olemas. See, mis üht noort riiki püsima aitab jääda, on kultuur“.
Kultuuri tahakski. Tahaks, et Verevi looduslikult kaunis rand oleks kultuurfunktsionaalne ja esteetiline.
Ning jää tõesti liigub (Ostap Bender). Juba praegu, kevade ja suve vahel. Sellest annab vallavalitsuse kommunikatsioonijuht Merilyn Säde märku oma artikliga Elva valla lehe 52.numbris.
Merilyn kinnitab, et linna üldplaneering näeb kindlasti ette võimaluse puhkajatel ja suplejatel tulevikuski rannas olla ning et rannas saavad olema ka vajalikud rajatised ja rannahoone.
Ju on elvalased antud teemal muret tundnud, sest ametnik kinnitab ka seda, et rannaala ärimaaks ei muudeta.
Artiklis antakse teada, et tulevases rannahoones hakkab saama ridamisi (tasulisi) teenuseid, nagu spaa, saun, toitlustus, paadilaenutus ja avalikud üritused.
Noh, ega me enam mäletagi õieti, et midagi ka tasuta saaks. See ei häiri.
Praegu koostatakse Elva valla üldplaneeringut ja ka sellesse tuleb säte, et Verevi rand jääb avalikku kasutusse.
Detailplaneeringu materjalidega saab elvalane tutvuda veebilehel elva.ee/et/detailplaneeringud.
Tutvungi. Detailplaneeringuga kavandatakse randa multifunktsionaalne RANNAHOONE, mis koondab siin osutatavaid teenuseid (rannavalve, tualetid, toitlustus, rannainventari hoiustamine jm.). Hoone kavandatakse aastaringseks kasutuseks, et inimeste päralt oleks spaa, veekeskus või midagi samalaadset. Kuna Verevi järv on koos ümbritseva planeeringualaga looduskaitse all, siis muidugi tuleb teha ka keskkonnamõju strateegiline hindamine.
Rannahoone planeeritakse ajalooliselt väljakujunenud asukohta. Kogu rannaalaga on kavandatud hõivata kuus hektarit.
On alust natuke nostalgitseda, vaadates vanu Verevi ranna fotosid. Toona olid siin uhked terrassid. Aga tulevad need ka, ulatudes kümne meetrini veepiirist.
Määratletud on ranna hoonestusala, ent eraldi on kavandatud ühtteist ka tavainimesele pisut arusaamatu terminiga „veeala ehitusala“. Näidetena on toodud pallimänguplatsid, mänguväljakud, jalutusteed, pingid, mahutid prügi poetamiseks jmt.
Aga mõni alateema intrigeerib juba praegu ja eriti.
Veebilehel on näiteks viidatud, et rannahoone võib tulla k o l m e maapealse ja ü h e maaaluse korrusega. See tähendab, et dokumentide koostajad on projekteerijatele midagi täiesti konkreetset ette kirjutanud. Ning uudishimu on laes, mida näiteks maaalusel korrusel tulevikus näha-teha saab.
Ja muidugi soovib elvalane teada, millised on elluviidava ligilähedasedki tähtajad? Selge see, et neid nimetada pole lihtne, et aeg võib tuua muudatusi ja isegi (jumal hoidku!) kohtuvaidlusi, aga elvakas pole pliiatsisportlane, kes lehelugusid kogub ja nende ridadel kirjapulgaga järge veab.
Praegu kättesaadava info kohaselt kipub kõik planeeritu ja hästi kirjeldatu kuidagi ajatu olema. Millal siis ikkagi?
Siinkirjutaja sõber Vitali Amoursky elab juhtumisi Pariisis. On teine juba vanakene ja oma lapsepõlvemaale, st. Elvasse-Peedule iga aasta tulla ei saa.
Oleks ju ülitore anda talle märku, et siis ja siis võib teda Elva rannas üllatus oodata. Küll ta need 350 eurot, mis sõiduks kuluvad, siis suurema rõõmuga kõrvale paneb.
Mingi skepsis võib elanikule muidugi jääda. Üld- ja detailplaneeringuid tehakse tihti, alati aga ei viida neid täielikult ellu. Kuulutatakse välja hoopis uute koostamine.
Sellest skepsisest saab talupojatarkusega üle, nimelt elame-näeme!
Aga ikkagi tahaks võimalikult r u t e m näha linna suurjärve rannas kultuurset ja esteetiliselt nauditavat pilti.
Seni kirjapandule tuli järg tänu endise elvalase, magister Kristo Kooskora äsjasele kirjutisele Elva Elus. Ta tuletab meelde väga olulist põhimõtet Verevi ranna kui suvituskompleksi taastamisel – randa peab kuidagi jõudma ka!
Ta kirjutab:„Supelranna tänava… näol on tegemist ajaloolise kuurortlinna ilmeka motiiviga. See on sirgeim siht populaarse Verevi järve kaldalt linna südamesse ehk vaksalihoonesse“. Ja muidugi vastupidises suunas ka.
Randa on mindud ka metsapargi kaudu. Paraku on see muljekas rada praegu ilma alguse ja lõputa. Küllap polnud lähiminevikus kuigi mõistlik nõustuda siin mingi erilise nimetusega metsakoosluse pidamisega. Võpsik keset kaasaegset linna, mida puutuda ei tohi, keskkonda ilusaks ei tee.
Kristo on asjatundjana muretsemas selle üle, et tervisekeskuse rajamisega on ohus tihe kõrghaljastus ümber tulevase objekti ja tervikuna laiade teedeta parkmetsa tüüpi keskkond, mis on Elvale iseloomulik.
Nõus,aga tore ajalooline rada autodest eemal oleks samuti arutamist väärt.
Kalju Hook, Elva elanik
