AjaluguPersoonValla uudised

Väsimatu vabadusvõitleja sünniaastapäev

Inimese elu on täis ootamatusi. Selle jooksul võib sattuda kuhu iganes. Ja kui inimene tuntuks saab, võib juhtuda nii, et tema päritolumaaks pakutakse mis iganes riiki. Hea näide on Vene keisrinna Katariina ehk Rõngu tüdruk Marta Helene, kelle sünnikoduks pakuvad ajaloolased võidu asulaid Poolas, Valgevenes, Leedus, Lätis ja koguni kahes kohas Eestimaal. Sama lugu on näiteks elektrigeenius Teslaga ja paljudega veel.

Aga juhtub ka nii, et inimene ise määrab oma päriskodu ja koduriigi, kuigi elab teadlikku elu sellest riigist väga kaugel ning on juba lapsena sünnimaalt lahkunud … Elva poiss Juhan Simonson, siinse koloniaalkaupluse omaniku poeg, lahkus koos vanematega Eestist kui oli alles kümneaastane.

Juhan sündis Jaani ja Erika perre 1.juunil 1933. aastal. Ja muidugi ei võinud aimata ei tema ega Jaani-Erikat, et Juhani elupäevad saavad lõpule 79 aasta pärast kaugel Lakewoodis – New Yersey osariigis USAs, mis paikneb Atlandi ookeani ranniku ühel poolsaarel ja on tänapäeval kõige rahvarikkam osariik.

Juhan võinukski jääda tavaliseks lojaalseks ameeriklaseks. Seal ju rahvusele erilist rõhku ei panda. Ometi jäi ta eestlaseks ja oma väikese kodumaa/kodulinna patrioodiks kogu eluks. Teistsugust järeldust ei saa kuidagi teha. Otsustage ise.

Suure mere taha ei jõutud kohe. Vahepeatuseks sai karmil 1944.aastal Saksamaa Alam-Saksi liidumaa linnake Blomberg, kus Juhan pärast Elva Algkooli kohalikus eesti algkoolis oma õpiteed jätkas. Hariduse omandamine jätkus samas riigis, samuti Alam-Saksimaal, Lingeni Eesti Gümnaasiumis.

Sõja lõpp oli ränk ja rängad olid esimesed sõjajärgsed aastad. Nagu paljud eesti pered, sõitsid ka Simonsonid suure mere taha Ameerikasse. Siin õppis Juhan Bridgetoni keskkoolis, mille lõpetas 1952.aastal. Kõrgem haridus linnaplaneerimise erialal tuli 1956.aastal koduosariigi Rutgersi ülikoolist ja kinnistus regionaalplaneerimise magistriks saamisega 1958.aastal Pennsylvania riiklikus ülikoolis. Siinkirjutaja täpselt ei tea, mida see tähendab, kuid magistritunnistusele oli kantud ka märkus „New Jersey litsentsiga“.

Edasi läks Juhani elu edukaks ja vastutusrikkaks. See annab veenvalt märku, et noormehel olid kõrgkoolist väga head soovitused kaasas. Tööpuudust taluda ei tulnud. Teenistuskäigus said kirja soliidsed ametid soliidsetes asutustes (kahtlemata tuli ka elukohti vahetada): rahvustebüroo koordinaator New Jersey riigidepartemangus, Cape May maakonnavalitsuse planeerimisosakonna ametnik, sama Trentoni maakonnas ning Philadelfia omavalitsuse transpordi- ja planeerimisosakonnas.

Ja nüüd, hea lugeja, jõuame teemani, mismoodi Juhan kauge mere taga end oma sünnimaa ja sünnilinna patrioodina tundis ja tegutses.

Mees alustas aktiivset ühiskondlikku tegevust ajalehes Vaba Eesti Sõna, kus ta oli kirjasaatja ja toimetuse kolleegiumi liige. Seejärel sai temast Balti Uuringute Arendamise Assotsiatsiooni liige, Ühendatud Balti-Ameerika Komitee president (viis valimisperioodi), Ülemaailmse Balti Nõukogu liige, Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu liige ja 15 aastat selles USA delegatsiooni esimees, aga samuti Seabrooki Eesti Seltsi aseesimees. Kaheksa aastat oli Juhan Ühendriikide Eesti Rahvuskomitee esimees ning kokku 40 aastat selle liige. Peale selle tegutses Juhan veel ligi kümnekonnas Eestiga seotud ühiskondlikus organisatsioonis.

Tegemist oli erakordselt energilise ja rahvuslikult meelestatud isikuga. Tema kreedoks oli ühendada baltlasi kogu maailmas ühises nõudes, et Balti riikide okupeerimine tuleb lõpetada. Simonson on kohtunud Valges Majas Ronald Reaganiga ning seisnud Bill Clintoni kõrval tema ajaloolise Riia-visiidi ajal.

Nagu eriti tegusate inimeste puhul ikka, ei jätkunud ühiskonnal just tema jaoks piisavalt tunnustust. Juhan pälvis 1998.aastal Eesti Vabariigi Valgetähe ordeni ja 2005.aastal Kanada Eestlaste Kesknõukogu teenetemärgi. Oma surma-aastal võttis Juhan vastu Ühendriikide Eesti Rahvuskomitee Elutöö Auhinna. Üks tunnustus tuli Juhanile veel – Elva aukodaniku tiitel aastal 2007.

Tiitli andmisel rõhutati siin Elvas, et tegemist on eestluse aktiivse edasikandjaga Ameerikas ja kogu maailmas ning tänati teda selle eest, et mees peab oma sünnilinna siiani Eesti kuulsaimaks suvituslinnaks.

Juhan on Elvat külastanud mitu korda ning suhelnud paljude siinsete inimestega. Ta tõi meie Linnaraamatukokku mitmeid väärt raamatuid ja kaardikogusid ning tema kohta säilitati mitmeid museaale siinses Tartumaa Muuseumis.

Sirje Veldi, Elva Postipoiss: „Juhan oli ka meie ajalehe suur sõber ja toetaja. Muuhulgas veidi ka rahaliselt lihtsalt heast tahtest toetada oma kodulinna väikest lehte. Saatsime temale tänutäheks ajalehenumbrid postiga Ameerikasse. Ta sai need kätte hilinemisega ja mitu lehte korraga, aga ta luges neid huviga ja oli sel moel meie eluga kursis. Iga kord kui Juhan Elvas käimas oli, astus ta ka meie juurest läbi“. 

Vana hea Džon Saimonsoniga tulid 23. novembril 2012, viis päeva pärast tema surma, Lakewoodi Pühavaimu koguduse kalmistule hüvasti jätma väga paljud kaaslinlased ja sõbrad. Tseremooniast võtsid osa ka Eesti Vabariigi suursaadik ja Eesti peakonsul Ameerika Ühendriikides.

Elva Muuseumisõprade klubi meenutab Juhan Simonsoni reedel, 14.juunil algusega kell 17 Linnaraamatukogu kaminasaalis.

Kalju Hook, koduloohuviline

 

 

 

Sildid
Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.
X