Gräzin käis jälle Elvas. Nädalapäevad tagasi. Ta ei kutsunud valima, vaid rääkis maailmaasjadest. Sellest, et kõige hullemal, sõjal, pole enam territooriumi vallutamiseks mõtet. Et Europarlamendis, kuhu ta kandideeris, on oodata jõudude vahekorra muutumist euroskeptikute ja rahvusriikide toetajate kasuks. Ning paljust muustki.
Samas selgus, et valimiste korraldajad olid tema puhul korralikult sigatsenud. E-valimiste masinavärk ei lasknud teda valida, kuna välistas ä-tähe kasutamise valitava nimes. Õ-tähega polnud mingeid probleeme. Päev enne Elvasse tulekut esitas Igor ka protestiavalduse, kuid kohtumisel prooviti kohe järele ja ikka ei õnnestunud teda valida…
Igor on käinud Elvas palju kordi. Ning Elvas inimestega rääkinud. Ja Elvast rääkinud mujal. Ka kirjutanud. Näiteks olles Pariisis, kus koostas parajasti raamatut „Parema käega (vabameelseid raadiojutte)“.
Selles on read Verevi ranna külastamisest 1990.aastatel: „…Tulime edasi mööda Elva järve rannaliiva, kuhu veel lähiendisaegadel uus paviljon püstitati – koos supelkabiinide, baari ja muu juurdekuuluvaga.
Tühjus. Ei ütleks, et vaikus. Mingit lõugamist ju kuuldus, mitte küll väga kainet ning pigem mingist ametiruumist kui baarist, aga mis ametimehigi seal enam. Vist muidu niisama. Mäletan seda randa päevitajaid-suplejaid ummistäis, lõbupaadid sõudmas vastasranda ja Peedu-poolsetesse kõrkjajõgedesse; mäletan öiseid tudengiprallesid siinsamas – veel päevast kuumavas liivas ja järveveest võetud külma ungari veiniga“.
Verevi järv ja selle rand.
See on looduslikult erakordselt kaunis koht.
Seda on hooldatud, kaunistatud ja selle infrastruktuuri kohendatud ühtekokku üle 100 aasta. Välja arvatud muidugi kahe, isegi kolme sõja aeg. Pärast riigi taasiseseisvumist on ranna-asjad Elvas tasapisi allamäge veerenud. Selle märkis maha ka Igor oma raamatus.
Aastaid on elvalane oodanud, et meie kauni järve veerule tuleb midagi kaunist ka tagasi. Muidugi uues kuues. Päevitajad ja suplejad on juba ammu tagasi tulnud. Elvast ja Tartust. Natuke ka mujalt. Ka tänavuse hooaja on nad omaalgatuslikult avanud. Jääb unistada ajast, millal meie, elvalased, teeme seda ise, organiseeritult ja asjakohase pidulikkusega.
Aga selleks peab midagi oluliselt muutuma. Nii järve ees kui järve sees. Aastaid on Verevi rand ühe Elva ärimehe hoole alla antud. Rannaliiv on kasitud ja lisahinnaga jäätis müüdud. Isegi kobedamat toidukraami on pakutud. Aga kõik see senine jätab mulje, et tegemist on hädaabiga. Et ikkagi on põhjust midagi korralikumat oodata. Kuidas rannapilt praegu välja näeb, pole elvalasele kirjeldada vaja.
Elva suur fänn Are Altraja esitas oma raamatus „Suvituslinn Elva“ lausa visiooni, millisena peaks Elva ja selle supelrand välja nägema. Ta pani püsti mäekõrguse eesmärgi – muuta Elva parimaks linnaks maailmas (lk.598). Oma visioonis esitab Are küsimuse n.-ö laiale ringile: „Keda me tahame tulevikus ELVAS SUVITAMAS näha? Eestlast, venelast ja sakslast – järelikult tuleb uurida, milline suvituslinna keskkond neile meeldiks“.
Praegu ei meeldi see meilegi. Aga unistama kisub küll. Näiteks, et Tartu maantee-äärsest võttes seisaks teiselpool järve ka Elva luikvalge SPAA. Koos meie alaliste luikedega spaa ees järvevees. Olgu tulevane eliitpuhkaja mis rahvusest tahes, peamine tõmbekoht on ka tema jaoks ikkagi Verevi ja selle rand. Pluss korralik öömaja ja korralik toit. Vallavalitsus andis juba mullu sügisel märku, et rannapilt muutub. Et on oodata asjalikke projekte. Vähemalt soliidset rannahoonet ja muid huvitavaid objekte.
Mõned päevad tagasi küsisin vallaametnikelt järele, kas saame elvalasi rõõmustada teatega, et „jää hakkas liikuma, kodanikud vannutatud advokaadid“, nagu ütles tuntud kombinaator Ostap Bender. Rannahooaeg on ju alanud. Sain vastuseks,et just jooksval nädalal on Verevi teema, nagu on meie riigi peaministril kombeks ütelda, laual ja saame pakkuda ehk head uudist õige pea. Siis üritame teha lugu pealkirjaga „Mõni sõna Verevist. Vol.2“
Kalju Hook
