Pool käesolevast aastast on läbi nagu niuhti. Loodus teeb jälle oma trikke. Soe-soe, ja siis jälle niru nagu näiteks pühapäeval. 12 kraadi akna taga ja kogu lugu. Õnneks plussides.
Tahtmatult meenub üks nõuka-aegne sõit Siberisse. Seisid päris soojad ja kenad ilmad. Samas oli kummaline vaadata, et kohaliku suguharu meespere oli puha fufaikades (kolm kilo vatti ja kolmkümmend volti, teate küll). Küsimise peale vastati, et kuidas siis kästakse riietuda, kui iial ei tea, mis vimkasid ilm välja pakub.
Ilm muutus seal tõesti vahetpidamata. Eriti jube oli seis õhurõhuga, see muutus iga nelja tunni tagant. Inimesed liikusid ringi kord reipalt sibades, kord venides nagu sügisesed kärbsed. See oli asundus Angara jõel.
Turkmeenias jälle üllatasid suure palavaga meeste peakatted, millest igaühe peale kuluvat nende sõnul kaks lambanahka.
Vahel mõtled küll, et viimase aja Eestimaal kõlbaks riietusesemed üle võtta nii sealt kui sealt, siis pole tervise pärast vaja karta.
Väidetavalt on Eestis juuli algul olnud ka 1 kraad sooja.
Tegin pühapäeval tiiru Verevi randa. Sinna, kus nädal tagasi lubati hakata rajama Rannahoonet, millekohase otsuse volikogu ka heaks kiitis.
Rannas polnud ühtki inimest ega ühtki paati.
Oleks rannahoone, oleks kohvijoojaidki.
Seekord etendas Verevi vaikse perifeeriumilinnakese veesilma. Aga rand jättis korrastatud mulje.
Muidugi on kahju, et selline oli ilm just siis, kui ka töölkäijad saanuks suve nautida, rannas õhuvanne võtta ja vees meenutada, kas ujumisoskus ikka alles on.
Mõni sõna töölkäijatest
Võtakski teemaks meie kõige tavalisema töölkäija.
Ametlikus keeles kutsutakse teda töövõtjaks, kuigi tegelikult on ta algul töönuruja, siis töörügaja ja lõpuks palgavaene.
Meil on lihtsalt liialt ahnust, kuid madal töösuhete kultuur. Esialgu.
Venemaal hävitati kõik kultuuriliigid aastatel 1917-1923. Viimati nimetatud aastal korjati mööda koonduslaagreid kokku veel elus olnud intelligendid ja lasti selleks nimme Petrogradi tellitud suure Saksa reisilaevaga ära viia.
Juba sada aastat ei ole seal tõelist kultuuri taastada suudetud.
Kui miski on Venes nadi, ütlevad sealsed poliitikud, et süüdi selles on kõik need, kes teiselpool riigi piiri.
Kas peame tänitama samamoodi?
Lõppenud nädalal avalikustati uuringu tulemused, mille kohaselt 36% Eesti palgatöötajatest kulutab oma kuutasu kolme nädalaga ära ja viimase palgaeelse seitsmepäevaku püsib põhiliselt tangainetel. Selle seltskonna moodustavad väljaspool suuri linnu elavad 35-40-aastased inimesed. Seega isikud, kellel kõige raskem – nende õlgadel on reeglina veel noorte ja juba ka vanade ülalpidamine.
Ilmselt elatakse nii ka Elva vallas.
Üleeilsest läks inimestel, kes tööle ja mujalegi sõiduks bussi kasutab, tibake kergemaks. Nüüd peab vaid vaatama, et ühissõiduki näopildil oleks silt TASUTA. Esimest korda sisenedes ei tohi bussijuhist ülbelt mööda trügida, vaid peab ostma ühiskaardi. See maksab 2 euri.
Kaarti ei tule osta iga päev, vaid üks kord, et oleks, millega klõpsata igal sõidul läbi seadme, mis reisija arvele võtab.
Pisut kummaline näib, et nelja maakonna asjamehed rahvale seda lusti pakkuda ei taha.
Nädalavahetusel võõrustasin külalist pealinnast. Ametilt juristi. Tema pakkus välja, et probleem võib peituda reisijate arvestuses. Kaht kolmandikku vedudest ühistranspordiga kattis ka siiani dotatsioon ehk maksumaksja, aga korraldajad ei pidanud boonuse saamiseks kuigi korrektselt sõitjate arvu ette kandma. Nüüd arvestab täpse numbri välja validaator. Mõnele ei pruugi see kasulik olla.
Spordist, lennujaamast ja meie kodustest asjadest
Paljud meie hulgast, olgu palk milline tahes, on veetnud ja veedavad veel palju õhtuid jalgpallilahinguid jälgides. Asisemad mängivad isegi totalisaatoril.
Kui kellelgi lööb üle, et üks reporter (õnneks vaheaegadega) poolteist tundi r-tähte hääldades eriti suurt põrinat paneb, pole hullu. Ega ta midagi tähtsat ütlegi. Staadionidelt saabuva telepildi allääres, mis meie telemajas pisut ära varjatakse, on kirjas, kelle käes pall parajasti on, ja seda meie reporter usinasti ette vuristabki. Mis teha, vuti asjatundja ta ei ole.
See aga, et mees palli sattudes meie jaoks jumala võõrasse väravasse hüsteeriliselt kisama pistab, on ilmselt algelise väljaõppe ja temperamendi küsimus.
Kui tekstipõrin väga hänna peale käima hakkab, võib alati lülitada teleaparaat kanalile ETV + , kus vene poisid oskavad rääkida nii, nagu peab. Muidugi on selleks vaja ka vene keelt osata.
Pole kuigi ilus, kui jalka MMi kõrval jätame OMA tublid atleedid tähelepanuta. Miljoniline rahvas, aga spordis oleme pea igal pool pildis.
Palun väga – meie tublid noormehed võtsid kätte ja läksid süstadega Kanadasse Yukoni jõele. Ja enne järgi ei jätnud, kui 715 kilomeetrit aerutatud ja esikohad puha Eestile toodud!
Sport pole muidugi ainus valdkond, kus silma paista.
Värske uudis teatab, et Tallinna Lenuujaam on Euroopa parim. Seesama suure rehielamu moodi!
Ja kohe töökorralduse, teeninduse ning kõikide muudegi selle ala tunnuste poolest.
Misasi on üks lennujaam? See on riigi värav või koguni paraaduks. Nagu enamvähem ka meresadam või raudteejaam. Võib kasutada ka mõistet „riigi riietehoid“. Vene teatri suurkuju Stanislavski rõhutas ikka, et teater algab riietehoiust ning nõudis tolle eeskotta vastavat sisustust ja teeninduskultuuri.
Meie vallal on samuti oma „riietehoid“ ehk vana hea vaksal. Siin peab veel korralikult läbi mõtlema, mida teha, et see vallakeskuse paraaduks veel väärikam välja näeks. Pool maja on praegu tühi.
Homme peetakse jälle valla volikogu istungit. Nädal tagasi ei aktsepteeritud oma sihtasutuse loomist, et lapsi paremini toita. Saab näha ja lugeda, kuidas valla täitevvõim vastavad dokumendid homseks korda teinud on.
Kalju Hook
