Eelmise nädalaga said ühele poole kõige tähtsamad koolipeod. Oli palju elevust, ilusaid kleite, pikki kõnesid, kurbustki ja ühtekokku suurt vabanemistunnet. Viimases pole midagi erilist, põlvest põlve oleme pidanud kooliskäimist natuke ka nuhtluseks ja koolikorda vaba vaimu piiramiseks.
Kuulugugi teatud hetked sellele mõnusale tundele. Ei hakka ma eilseid õppureid hirmutama kolliga, et „nuhtlusi“ ootab ees veel üksjagu – ametioskuste omandamise, töölkäimise, perepidamise, vanemate abistamise ja veel paljude tegemiste näol.
Elu on ees ja see on suurepärane!
Üks äärmiselt väärtuslik asi on nüüd eilsetele õppuritele ellu kaasa antud. See on kooli- ja klassikaaslaste ühtekuuluvustunne.
Iial ei tea, kunas ja kuidas võib su eilne kaasõppija tulla õigel hetkel sulle abiks ja toeks. Mis sellest, et sikutasid teist ehk aastaid tagasi patsist. Või saad ise toetada Tootsi tema veksliga, Arnot või Tiugut ja ehk isegi koos minna edasist eluteed. Õpingutes, töös või isiklikus elus.
Jõudu selleks meie Elva valla noortele!
Möödunud riigipühast
Üks omamoodi punkt eelmisele nädalale pandi Tallinnas, Lauluväljakul, kus tähistati Võidupüha.
Meenutaks veelkord noorematele, et nimetatud püha on ajas ümbritsetud üsna kummaliste asjaoludega. Milles on muidugi ka selle ajalooline võlu.
Esiteks on seda püha hakatud pidama alates 1934.aastast ehk 15 aastat pärast tolle aluseks saanud Võnnu lahingut Lätimaa pinnal.
Teiseks. Landesveer oli Kuramaa ja Liivimaa rüütelkonna rajatud väekoondis, mis osati ametlikult kuulutada Läti tolleaegse valitsuse relvajõuks. Seega kui väga tahta, võib Võnnu lahingut pidada ka Eesti-Läti sõjaks. Mis sellest, et Eesti väe koosseisus oli ka Läti brigaad – 9 800 meest.
Seesama rüütelkond unistas Balti Hertsogiriigi asutamisest, kus meie koos lätlastega oleks tänaseni orja moodi koogutanud ja saksa keelt rääkinud. Etteotsa oli mõeldud kuningas, mitte hertsog. Ei midagi üllatavat – Vene tsaar oli samuti Soome Hertsogiriigi keiser. Valitsejaks pidi saama Saksa keisri Wilhelm II vend Preisi prints Heinrich. See mees jõudis isegi Elvas ära käia. N.-ö häältepüüdmisretkel Eestisse.
Kolmandaks. Landesveer sõdis punaste vastu. Samas anti selgesti mõista, et ühist võitlust punaste vastu koos Eesti sõjameestega pidada ei taheta. Liiguti täisrelvis kolmes kolonnis Eesti piiride poole.
Neljandaks. Kohe pärast lahingut 23.juunil 1919 andis kindralmajor Ernst Põdder päevakäsu, et sel päeval „saadud võitude puhul meie põlise ja äraandliku vaenlase üle linnades ja maakohtades saaks lipud välja pandud ning kohalikes garnisonides sõjaväeparaadid toime pandud“.
Miskipärast jäeti väeülema käsk hiljem tervelt 15 aastaks täitmata. Sõjaväeparaadidenagi alates 2000.aastast kui tänaseni.
Viiendaks.Vabariigi presidendi 1940.aasta 23,juuni dekreediga kuulutati Võidupüha Vabaduspühaks pärast seda, kui vähem kui aasta tagasi oli vabadus Nõukogude vägede sisselubamisega praktiliselt juba kaotatud.
Siis tuli 52 aastat vahet. 1992.aastal toimus 23.juunil Kadriorus kaitseväelaste pidulik rivistus. Aasta hiljem toimus sama juba Tallinnas ja Tartus.
President Lennart Meri tegi kaitsejõudude juhatajale ülesandeks korraldada võidupüha paraade vaheldumisi kõigis Eesti linnades.
Nagu juba märgitud, piirati teadmata põhjusel alates 2000.aastast paraade ainult Kaitseliidu osalusega!
Seekord korraldas Presidendi kantselei paraadi Lauluväljakul. Vaevalt et ürituse tagasihoidlik pilt läbi teleedastuse üksnes kiusliku operaatori tegu oli. Meie poliitika asjatundja Erki Bahovski kirjutas 24.juuni Delfis, vaagides presidendi kõnet: “Rahva hõredus Lauluväljakul oligi mõningases kontrastis presidendi väitega, et Eestit on valmis kaitsma kogu rahvas. Tegelikult võib ju seda väidet ka uskuda, eriti väidet meie enesekindlusest – kaitsetahte väljendamiseks ei pea Lauluväljakule kohale tulema”.
Koht ja osavõtjate arv jäid ilmselgelt kokku viimata.
Rahvas sõitis parasjagu jaanikule. Või juba oli seal.
Ei oska muud öelda, kui et ka üldrahvalike pühade korraldamise korrastamist on meil hädasti vaja teha. Nii kusagil riigireformiga vaheldumisi.
Jaanik oli tore.
Üleriiklikku rekordit kinnipeetud vindiste roolikeerajate näol poleks muidugi vaja olnud.
Kalju Hook
