Kaunist emadepäeva Teile, armsad Elva valla emad!

Pole vaja vaielda – emadepäev on aastas kõige tähtsama ameti kandjate meelespidamise päev. Ilma emmedeta poleks siin ilmas ka meid. Ja emaamet on eluaegne.

Rahvas ütleb, et väiksed lapsed – väiksed mured, suured lapsed – suured mured. Olgu väikesed või suured, mured käivad emmeks olemise ametiga kaasas. Ja, mis kõige olulisem, need oleme meie, kes oma memmesid muredega koormanud on. Või koormame praegugi. Ja nemad neid kannavad. Selle eest ütlemegi neile täna südamest tuleva tänu!

Maikuu teine pühapäev on Eestimaal käes ja meie kõigi austav ülesanne on minna ja kinkida oma emadele ilusad lilled. Sest nii on käinud juba alates 10.maist 1908, kui Ameerikas, Lääne-Virginias üks südamlik kirikuisa selle päeva Graftoni kirikus välja kuulutas.

Ärme hakka pingerida üles ehitama, mis riigis kehtestati emadepäev teisena, kus kolmandana ja nii edasi. Olgem uhked, et Eestimaal peeti esimene emadepäevale pühendatud pidulik aktus lausa Elva külje all – vanas armsas Uderna algkoolis. Kalender näitas aastat 1922. Ja algatajaks oli Naiste Karskusliidu eestvedaja, siitsamast Morjentsi talust pärit Helmi Mäelo.

Üle-eestiliseks läks üritus juba aasta pärast – 3.juunil 1923 kuulutati emadepäev riiklikuks pühaks.

Paraku sundisid ajaloolised sündmused seda kaunist pidupäeva 17 aastat hiljem varjusurma minema. Mõned soovisid Euroopat vallutada ja keegi pidas pikki aastaid emasid lihtsalt seltsimeesteks naisteks. Kuni 1988.aastani.

Siinkirjutaja vanemad meenutasid ikka, et 1935.aasta emadepäeval, 12.mail kutsuti riigivanema juurde Kadrioru lossi Eestimaa lasterikkad emad. Nende seas oli ka minu vanaema Mõisakülast, kes oli sünnitanud 15 last. Lehefoto järgi otsustades oli kohal ka üks mees. Hiiumaalt. Kui korraldajad küsinud temalt, miks abikaasa ei tulnud, vastanud ta, et lapsi on nii palju, et neid ei saa üksi jätta. Tema aga on kohal ja täiesti asja ette, sest ilma temata poleks perre sündinud mitte üks laps…

Vanaemale ja teistele korraldati uhke pidusöök. Kaasa anti, lisaks lilledele, pikk pulk suitsuvorsti ja kolm raamatut – Konstantin Pätsist, Johan Laidonerist ja kolmest kuulsast Eesti naisest – Anna Haavast, Miina Hermannist ja Aino Tammest.

Kui Stalin veel elas, kutsuti vanaema jälle Kadriorgu, samasugusele üritusele. Süüa või vorsti ei antud. Rinda kinnitati orden „Kangelasema“ ja pihku pisteti ordenitunnistus.

Huvitav, et me kõik siin maakeral emadepäeva ühel ja samal ajal ei tähistagi.

Iga aasta veebruaris austavad oma emmesid norrakad ja juudid, 3.märtsil grusiinid, 8.märtsil, naistepäevaga kokku, austatakse emasid Balkani poolsaarel – Albaanias, Bosnias, Bulgaarias, Makedoonias, Montenegros ja Serbias, aga ka Moldovas ja Rumeenias.

Suur-Britannias, Iirimaal ja Nigeerias tervitatakse emasid paastu neljandal pühapäeval ehk 10.aprilli paiku.

Terves reas riikides on emadepäeva tähistamiseks määratud kevade esimene päev (kas 20. või 21.märts). Nii on kombeks Araabia poolsaarel ja Lähis-Idas. 25.märtsil pidas emadepäeva Sloveenia, 7.aprillil Armeenia. Maikuu esimesel pühapäeval viidi emmedele lilli Leedus, aga ka Hispaanias, Portugalis ja Ungaris.

Teistes Euroliidu riikides ja Türgis, samuti kogu Ameerika mandril, Austraalias ja Uus-Meremaal tehakse seda, nagu meilgi, maikuu teisel pühapäeval.

12.augustil austatakse emasid Tais. Siis tähistatakse ka nende kuninganna Sirikiti sünnipäeva.

14.oktoobril on emadepäev Valgevenes ja novembrikuu viimasel pühapäeval Venemaal.

Ei ole küll paslik pidupäeval probleeme püstitada, kuid poleks sugugi paha, kui võimuinimesed vaataks emadepäeva puhul kriitilise pilguga üle kõik selle, mis meie taasiseseisvunud riigis emadele ja nende lastele toeks on. Ja mida on hädasti tarvis veel teha, et ei läheks täide globalistide soovunelm ja meie esivanemate maal ei tekiks mini СССР.

Meie maa tuleb täita meie lastega!

Selleks valla tänastele ja tulevastele emmedele palju-palju armastust, edu, õnne ja tervist!

Elva Elu