Nii palju kui mina tean, oli kahe ilmasõja vahel, kui Elva jälle suvituskohana ellu ärkas, selle elanikkond hetkeasumise osas justkui kummina välja venitatud ja hõlmas ka ümberkaudseid talusid. Taludes sündis nendel aegadel, nagu ikka, üsna palju lapsi. Laste hulgas oli nii töörügajaid, kuid ka mitte eriti töötegijaid. Talutraditsioon nägi ette, et majas, laudas ja põllul on üks kamandaja, teised aga teevad jõudumööda tööd. Haridust ei hinnatud, ainult hädapärast lasti poisil-tüdrukul tähed ja tehted selgeks õppida.
Samas oli pea igas peres ka lapsukesi, kes „orjatööd“ ei sallinud ja „kamandajale“ alluda ei tahtnud. Kui siinkandis selline võsukene täiskasvanumaks sai, osteti või ehitati talle Elvas maja. Teisisõnu, visati kultuurselt taluperest välja. Järeltulija pidi hakkama elama puhkajate arvel või mingit ametit õppima. Suved polnud vennad. Halva ilma korral sai puhkaja makstud raha juba poolest talvest otsa. Siis läks Elva saks tagasi maale, talusse sulase kohta kauplema. Nii see ring käis – suur osa elvalasi oli kord maa-, kord alevi elanikkond. Kultuuril oli selles elukorralduses täiesti juhuslik roll.
Toon näiteks iseenda elutee alguse. Sündisin Lagujal ja nägin juba sõjaeelsest ajast alates siinset elu pealt. Igasugust trükist peale katekismuse peeti meie talus „loriraamatuks“. Selle kallal toimetamist peeti häbiasjaks. Minu sünnikodus oli kaks raamatut – „Uus Testament“ ja „Ammukaar“. Viimast oli II osa, I osa puudus. Tegemist oli Saksa ajal, vist aastal 1942, välja antud dokumentide koguga punaste kuritegudest Eestis aastatel 1940-1941. Mis puutub maalidesse, siis neid oli meie kodus üks. „Tartu Raekoda“ nimeks. Kui hiljem sain tuttavaks kunstikriitik Leo Gensiga, kes Elvas suviti puhkas, palusin ta appi seinal rippuvat teost hindama. Leo leidis kõigepealt signatuuri üles ja ütles kurjakuulutavalt: „Kui sellel mehel on midagi väärtuslikku pakkuda, siis on küll ime juhtunud“. Uuris siis laibasinist värvi maalingut siit ja sealt ning langetas otsuse: „Põleta ära“.
Kui Lagujalt juba Elva kooli läksin (sealse 6-klassilise kooli kaks viimast klassi kaotati ära just siis, kui mina 4.klassi lõpetasin), korraldati koolimajas Eduard Kutsari tööde näitus. See seisis üleval kaks nädalat. Poisid kommenteerisid, tüdrukud hoidsid häbelikult suukesed kinni. Sellised olid minu esimesed kokkupuuted maalikunstiga. Ega mu isatalu mingi etalon olnud. Nii mõnigi maakodu sisaldas nii korralikku raamatukogu, kui ka mitmeid väärtuslikke õlimaale. Meie talu lähedal asus selliseid peresid vähemalt kaks.
Mõni sõna Kutsarist. Esimene vahetu mälestus temast on seotud tema suust tulnud lausega: „Oleks ma teadnud, et minu vasakus käes nii suur kunstijõud seisab, oleks ma parema käe juba ammu maha lõiganud!“. Ütlemine ulatub aega, kui Kutsar teada sai, et tal on vähk ja tahtis auto alla hüpates enesetappu teha. Hüpe läks viltu ja tohtrid võtsid käe. 1956.aastal lõpetati Elvas mai- ja oktoobriparaadide pidamine ning piirduti aktusega. Ühel pidulikul koosolekul olin saalis, kui sinna tuli Kutsar. Tekkis kahin nagu tema ilmumisel ikka. Just lõppes NSV Liidu hümni esitus ja kõlasid Eesti NSV hümni esimesed helid. Kõik seisid püsti. Kutsar läks rahulikult inimeste ette ja hakkas väikeste luikede tantsu tantsima. Vehkis käte ja jalgadega nagu meeletu. Seda lasti sündida tugev minut, siis astus üks parteitegelane ligi ja talutas kunstniku uksest välja. Ma ei unusta iial Kutsari üllatunud näoilmet – ta oli siiralt imestunud, et tema kaunist esitust ei kiidetud heaks.
1958.aastal peeti Elvas kirjanik Jaan Kärneri matuseid. Peiete mõttes oli ühes avaramas ruumis kaetud tagasihoidlik laud. Läksin minagi koos paari sõbraga sinna. Äkki ilmus samasse ka Kutsar ning hõikas ukselt: „Mis te mulistate seal, andke mulle ka!“ Lauale oli nimelt pandud üks tagasihoidlik viinapudel. Eduard ei olnud kohtlane. Ta oli minu arust vahetu ja julgen arvata, et ta ka tahtlikult veiderdas. Vähemalt alguses. Täpselt samuti, nagu täna teevad seda igasuguste musabändide liikmed. Kahjuks nad ei arvesta, et veiderdamine tüütab inimesed ära. Kutsar teenis üha rohkem ära selle, et temasse hakati suhtuma halvasti. Halvasti hakati suhtuma isegi nendesse, kes temaga suhtles.
Elisabeth, (alates 1942.aastast ametlikult Elisabeth Sild-Kutsar), oli kodundusspetsialist, „Keedu- ja majapidamisraamatu“ (1932), selle kahe järeltrüki ning veel kahe raamatu autor ja väljaandja. Proua oli Eduardist oluliselt vanem, valis endale juba keskeas olles kassi või koerarakatsi asemel boheemlasest mehikese. See mehike oli tol ajal väga ilus, sirge ja sihvakas 30-aastane brünett. Vähemalt sellisena on kunstnik jäädvustatud Pallase-aegsetel fotodel. Paraku tegid ajastu, halb tervis ja sügav stress ilueedist ruttu inimvare. Elvalastel oli Elisabethist väga kahju.
Eduardi võis aina sagedamini trehvata jaamahoone puhvetis, mis oli tegelikult õlletuba. Mõnikord polnud tal raha ja siis võis näha pilti, kuidas Eduard astus mõne õllesõbra juurde, võttis hõlma alt õlimaali ja ulatas mehele: „Mul on siin teile… See on suur kunst!“ Sageli peletati ta eemale, soovitades suur kunst kuhugi sisse pista. Aga leidus ka mehi, kes kunstnikule välja tegid. Eesmärgiks oli nalja saada. Pilt aga viidi koju.
Lõpuks oli maalimeister juba vägagi räpane. Aastaid tema eest hoolitsenud Elisabeth ei suutnud meest enam alkoholi juurest eemal hoida. Järjekordne tüli abikaasaga viis Kutsari tavaliselt õue ja sealt otsejoones Helmi juurde. See nelja tütre ema oli kunstniku salaarmastus ja üks väheseid, kes boheemlast lohutada võttis. Muide, Helmi ei andnud Eduardile kunagi viina, kuigi too anus teda lausa põlvili maas.
Siin on koht, kus võiks lahti seletada, millised olid suhted kahe siinse kogukonna – elvalaste ja peedulaste – vahel. Et olin toona koolipoiss, siis koolipoisi silmade kõrguselt ka meenutan. Peedu poisid hoidsid väga ühte. Neil oli isegi oma hümn, mis algas sõnadega „Ärge kartke, ma ei ole röövel ega Elva linna pätt!…“. Erilise uhkusega mainisid Peedu noorkodanikud, et alles kolm tundi tagasi olevat nad lõpetanud bridžipartii. Elva poisid mängisid „podkidnoid“, aga Peedu omad, vähemalt nende jutu järgi, alustasid laupäeva õhtul bridžimängu, mis lõppes alles esmaspäeva hommikul. Peedu omad olid intelligentsemad. Seal puhkasid suviti teadlased ja kunstnikud, seal elasid Elva arstid. Isegi Peedu konstaabel Põhjatu oli erakordselt intelligentne mees!
Elva omad said asjast aru ja püüdsid oma madalat mainet kompenseerida veendumusega, et keegi on neist veel rumalam. Näiteks suvitaja. Tüütuseni toodi üht ja sama „veenvat“ näidet, et „kujutad sa ette – ta tuleb hommikul majast välja, et peldikusse minna, ja pissipott on kaasas!“ Ka koolivend Arno Mäger oli vast alles 10-aastane, kui – olles muidu erakordselt kinnine – ütles valjusti ja veendunult, et tema hakkab kunstnikuks. Ja hakkaski. Arno elas Peedul.
Mis puutub elvalaste ja linnalähiste talude kodukultuuri pärast seda, kui punavõim tuli, siis omaaegne põlgus hariduse ja kultuuri suhtes muutus nõukogude ajal väga kiiresti. Raamatud olid odavad ja neid hakati ostma. Ka graafika muutus tasapisi klassikaliseks sünnipäevakingiks. Üksnes pulmadeks toodi jätkuvalt õmblusmasinaid, serviise ja triikraudu. Õlimaal oli imeasi, sest seda polnud saada. Reprot „Karud metsas“, nagu vaipagi luikede järvega, hakati pidama kultuurituse karjuvaks märgiks.
Haridust hakati väärtustama väga lihtsal põhjusel. Traditsiooniline taluelu läks kolhooside nahka. Uuest teoorjusest pääses ainult siis, kui poisil traktoristipaberid taskus. Siin aga ootas poisse tõeline nöök. Kursustele ja tehnikumi võeti seitsme klassi haridusega, ümbruskonna koolid aga olid 6-klassilised. Viiekümnendatel aastatel, kui koolid muutusid lõpuks 7-klassilisteks, polnud mingi ime, kui 7.klassi pinkides istusid reas 19-20-aastased onud. Mõned neist – nüüd võib tunnistada – tulid lausa metsast, kus mõnigi noormees oli haarangumeeste pihta ka paar tulist jõudnud põmmutada. Kindlasti ei jooksnud külgepidi maha ka kunstinäitused, mida 1960-test alates Elvas väga sageli korraldama hakati. Mõiste „koolitõrkuja“ hakkas ajalukku kaduma.
Pajatas Jaan Kappo