Viinakuu algusega vahetab Elva valla suvitaja aastaaega.
Seda nii Elva linnas, kui – ikkagi suuremalt jaolt – Võrtsu ääres.
Teeb veel viimaseid trette suvekodu lähistele seenekohtadesse, aga põhilise aja pühendab seal aastaaaja vahetamisele.
Ta peab välja kuulutama talvevaheaja.
Viinakuu algusega sattus tänavu kokku ka prügivedajaga uue lepingu jõustumine. Suvitajal on juba peetud läbirääkimised püsielanikust naabriga. Et, noh, temal ju 1,4-kuubine konteiner ja tema lubab suvitajal oma prügipisku kah sinna poetada. Ja naaber ongi loa andnud. Individuaallepingut suvitaja siis sõlmima ei pea.
Hoolikas suvitaja paneb kirja vooluarvesti näidu. Ja teeb nii, et elektrit, seda va suurima summaga koormist, sügis-talvel-kevadel tema äraolekul kuluda ei tohiks. Peakarbi pealüliti nulli ja kogu lugu.
Suvega on nähtud parasjagu vaeva muruga. Mitte päris nii, nagu tavaliselt. Tavaliselt on ikka olnud nii, et lendad reede õhtul kohale ning uue hommiku esimene asi on muruniitmine. Ja kolmel-neljal peenramügarikul ka rohimine. Tänavu jätsid suured kuumad rohu mulla alla. See aga, mis välja jõudis kasvada, jäi närbude tuttidena tavarohelust asendama päris pikaks ajaks.
Tõsi, septembrivihmad hakkasid rohtu kiiresti maa seest välja ajama. Ja aastaaja vahetus nõuab päris korralikku niitmist.
Kel suvekodu kinnistu ümber kena hekk rajatud, võis tänavu koos rohuniitmisega ka selle kohendamisega pausi pidada. Aga jälle – lõppev kuu andis hekigi kasvule kõvasti hoogu ning jäi suvitaja otsustada, kas kulutada kasinad suvesügistunnid veel ka hekikääridega vehkimisele, või riskida uue suve alguseks ülekasvanud ja puitunud moodustise pügamisega.
Nii muru kui heki hooldamisega saab mingil määral reguleerida uue suve putukate arvu.
Muidugi mitte sääskede oma – nood oskavat liiga suure kuumaga oma vees fiskultuurat tegevad vastsed rahulikult vastsetena pidada ka aastat vahele jättes. Kui uus suvi tuleb niiskem ja mahlasem, on kahe aasta juurdekasv korraga suvitaja vere kallal. Õnneks ainult pooled juurdekasvust nagu ikka. Temakesed.
Need suvesaksad, kel kesakodu suurema vee ääres, peavad tegelema ka oma paatidega. Tõmbad küll teise lihtsalt kuivale, aga iial ei tea, millal öökülm väga külmaks läheb. Plekkpaadi sisse tekkinud jääkoorikut talvaga toksida on väga riskantne. Ka kogenud paadipidaja on ujuvaluse põhja parajaid mõlke ja aukegi löönud. Targem on vesi veena välja kühveldada, paadipärast punn ära keerata (ja mitte unustada, kuhu see pandud sai!) ning oma ristleja põhi ülespoole pöörata. Arvestades muidugi ka võimalikku veetõusu, kui oktoobris veel vihma valama hakkab.
Paadimootori eest tuleb samuti hoolitseda, seda aia alla niisama lihtsalt ei viska. Aerude, pootshaakide ja köitega sama lugu.
Kalahaigel jääb aastavahetust ootama jääda ja loota, et võrgu- või ridaõngelubade väljandmisega järjekordseid krutskisid välja ei mõelda.
Kui on muretsetud kummipaat, ei tohi unustada, et see võib söödav olla. Ja pesategemise materjal kohe kindlasti. Võhrul niipalju intelligentsust ei ole, et näksida järjest, tema järab mitmest kohast. Ja näksab nii et näksatud on. Kummipaat on targem linna kaasa võtta.
Põhi tuleb ülespoole pöörata ka kõigil vihmaveekogujatel.
Kui keegi on suure hoole ja armastusega oma suvilakrundil mõned viljapuud kasvama pannud, peab ta meenutama, et valla metsades elab ka jänkusid ja kitsi. Nagu igal sügisel, tuleb nüüdki välja mõelda, mida puude tüvekeste ümber kaitsvat kerida. Eriti kui krunti ümbritsev tara väga soliidne tara polegi.
Noh, ja viisakas oleks ka suvenaabrite poolt läbi astuda. Selles aastanumbris viimast korda. Öelda kena nägemist kevadeni ja võib-olla teha ka sõbraleping, et nii ja nii, siin on moblanumber ning kui midagi halba juhtub märkama, paluks helistada.
Uksed-aknad korralikult kinni ja võib linna poole vurada. Ning pidada meeles, et kui midagi talve ootel tegemata jäi, on kavalam korra veel tagasi tulla. Mitte mitu kuud muretseda.
Elva Elu
