Selle visiidi nägin köögiaknast ära. Kaks sümpaatse välimusega noorikut otsisid jalgvärava avamise võimalust.
Läksin neile sinna vastu.
Üks noorik küsis: „Kas te ei tahaks rääkida Jumalast?“
„Küsimus tuleb väga ootamatult“, kostsin. Millest kõigest mõelnuks või tahtnuks rääkida, aga sellest…
Meenus, kuidas hiljaaegu üks meesmustlane pakkus suure Konsumi esisel platsil binoklit osta. Ei saanud kuidagi pihta, miks ta arvas, et kõik sellesse toidupoodi tulijad ostaks meeleldi ka binokli. Ilma ühegi paberi ja garantiita.
Nüüd siis umbes sama lugu.
Pidasin noorikutele maha terve loengu. Seletasin, et õppisin Lenska ülikoolis, kus sügaval nõukaajal ja tervelt kaks semestrit tuli uurida piibli ajaloolist sõnumit, ja teist raksu tudeerida samu tekste, õppides vana-vene ja kiriku-slaavi keelt. Ja et seetõttu ei eeldaks kohe kuidagi midagi uut Jumala kohta kuulda. Kõige vähem kahe mehelemineja suust.
Lahkusime sõpradena. Olen varemgi usukuulutajatega trehvanud. Seekord mingit pealesurumist ei olnud.
Rooma paavst käis Baltimail külas.
25.september oli tema jaoks Eesti päev.
Ega temagi ennast peale surunud. Kogu tramburai olid korraldanud ajakirjanikud. Paavsti visiidist kirjutati ja räägiti õhinal oma kolm nädalat ette. Eriti nägi vaeva ETV, teemat väsimatult üleval hoides.
Leheneegrite kaudu tuli seegi teade, et Leedus kuulutatud paavsti auks töövaba päev ja teda austatud igal tänaval. Riias aga olnud ielad inimtühjad.
Mis uudistesse puutub, siis isegi ÜRO Peaassamblee jäeti tagaplaanile.
Religiooni võib minu pärast viljeleda ja tutvustada küll.
Kõik usundid on minu jaoks ühe pulga peal, kui need ei propageeri vaenu ja hävingut. Ega sea end teistest üle.
Austan uskujaid, aga…
Keelaksin ühe konfessiooni nimetamise õigeusuks, sest see tähendab automaatselt teiste usundite kuulutamist valeuskudeks. Liiati on osundatud konfessioon tavaline katoliiklik, ainult et mitte rooma-, vaid kreeka-.
Ja loobuksin kaplanitest Eesti sõjaväes. Põhiseaduse järgi meil riigikirik puudub, seega aus oleks kas võtta supile ja seebile kõigi viie või kuue Eestis eksisteeriva konfessiooni esindajad, või mitte võtta eestlaste malevasse ühtegi. Viimasel puhul võiks eestlaste vanem Lembitu rahulikult magada oma igavest und.
Roomakatoliiklaste peahingekarjane saabus, nagu teatati, ka vabandustega, kuna madalamat kraadi hingekarjased on teinud lastele liiga.
Normaalsele inimesele ei mahu kuidagi pähe, et papid võisid tegeleda lastepilastusega ehk sodoomiaga, mis on nende oma eetika järgi üks raskemaid patte!
Andekspalumist oleks meie pool oodanud hulga rohkem.
Ja palju varasema aja kuritegude eest, millele kutsuti rist käes üles. Mõtlen ristisõda, kus mõrvati tuhandeid meie esivanemaid, hävitati meie parim genofond ja võimalus saada suuremaks rahvaks. Seejärel nimetati meie laastatud maa veel irvitamisi Maarjamaaks.
Kirjanik ja ajakirjanik Inga Raitar tuletas 25.septembri Delfis meelde ajaloolise lause, mille ütles välja läänemererahvaste hävitamisele üles kutsunud paavst Innocentius III: „Tapke kõik, küll jumal omad ära tunneb!“
Ju järgiti sama juhtlauset ka sadades sõdades, kus kirikuteenrid saatsid agaralt surma ja teisi tapma elujõus noori mehi. Olgu siis risti viibutamise, püha vee pritsimise või kirjaga rihmapandlal „Gott mit uns“.
Visiit pani tahtmatult mõtlema ka elavate inimeste surnukspõletamisele. Euroopas mõrvas kirik sel viisil 600 000 inimest.
Seda arendati usinalt 17. sajandi neljakümnendatest aastatest alates ka siinsamas Liivimaal. Ruttu jõuti selleni, et nõia- (rahvaravitsejate) protsessid ning seal surmaotsuste langetamine muutusid igapäevaseks asjaks.
Esimene teadaolev surmaotsus Liivimaal kuulutati välja Pärnu Maakohtus 1633.aastal. Põletamise läbi saadeti surma „Tönnies’e naine Gret“, kes olevat koos õllega saatnud joodikute kehadesse konni ja madusid.
Naine kuulutati kuradiga seotuks, kuna oli piinamistel tunnistanud teiste nõidade libahundiks jooksmist, aga ei öelnud, kust ta seda teab (!) …
Inga Raitar: „Nõiaprotsessides hukati kiriku ainuõiguse tõestamiseks “taevast ja maad ühendada” piinarikkalt sadu tuhandeid rahvatarku, taimetundjaid ja lihtsalt naabreid, kelle peale kaevates kade tüüp nende karja või maalapi endale sai. Miljonid inkad, asteegid ja maiade järeltulijad hukkusid konkistadooride “pühas missioonis”, mille käigus hävisid tervikuna kaks väga iidset tsivilisatsiooni. Kogu ajalugu, mida need rahvad hoidsid oma kuldsetes templites, sulatati kullakangideks ja saadeti Euroopasse kirikuvaraks“.
Inga juhtis tähelepanu veel ühele amoraalsusele kirikuriigi ülesehitamise loos: „ Aastatel 816-1003 kirikut juhtinud 19 paavsti ühiseks märksõnaks oli vägivald ennekõike üksteise vastu. Võisteldi selles, kes kelle kiiremini teise ilma saadab, et ise pühale toolile istuda. Paavstideks kinnitati eelmiste paavstide vallaslapsi, sugulasi ja soosikuid. Paavst Johannes XII liiderdas sellise innuga, et Lateraani basiilikast hakati avalikult rääkima kui bordellist. Tema järeltulija, kes võttis nimeks Johannes XIV, hukkus, kuna konkurent heitis ta vangitorni ja laskis nälga surra. Tema surnukeha nüliti, torgati piikidega läbi ja tassiti läbi linna“.
Ootaks usuisadelt o i k u m e e n i l i s t andekspalumist, et nende visiitide ajal ei tuleks inimestele ikka ja jälle meelde üksnes midagi halba ja kurja. Ootaks nendelt innukat tegevust sõdade ja muude inimelu hävitavate nähtuste ärahoidmiseks.
Ning ootaks ka teaduspõhist maailmakäsitlust. Õue peal on juba XXI sajand.
Kalju Hook
