Ongi august käes. Koos kõigi oma nimedega. Hull lugu küll, aga rahvas on teist tituleerinud ka mäda-, hallitus- ja kirbukuuks. Hõimuveli soomlane kutsub aasta 8.kuud aupaklikult elokuuks – selle kuu toimetamised annavad vilja ehk kokkuvõttes tõepoolest elu.
Meie siin nimetame alanud kuud kunagise Rooma impeeriumi juhi nimega, kes andis oma riigile 40 aastat rahu ning rajas kutselise armee.
Juba uue kuu esimene päev tõi Elva kandi tänastele vähemalt 40-aastastele meelde ühe koloriitse inimese, kuni 1980.aastani Elva Keskkooli direktori Edgar Johannes Kure.
Kurepapa sündis 1.augustil 92 aastat tagasi Põlvamaal. Oli punavõimu poolt juba lapsena tempeldatud metsavennaks ja kulakuks, mistõttu pidi pidevalt koole vahetama. Inimesena aga pälvis elurõõmsa kolleegi, õpetajate toas anekdootide vestja ja väga hea riitusekorraldaja maine. Füüsikaõpetaja proua Aino pälvis vastavalt Kuremamma austava nimetuse.
2.augustil täpselt 140 aastat tagasi sündis Viiburi läänis Kiiskilas neiu Aino Julia Maria, kellele saatus määras nii soome kui eesti kirjanikuks saamise ja meie jaoks lausa Elva literaadiks olemise. Perekonnanimeks oli tal Krohn ja alates 1900.aastast Kallas. Tugevasti segatud veri kinkis suure ande – see naine ühendas endas esivanemate karjala, soome, saksa ja rootsi liini.
Elvat austas Tartu elanik Kallas juba enne I ilmasõda. Jättes neli last hoidja hoolde istus Riia tänaval postitõlda ja lasi end Elvasse, restoran-võõrastemajja „Elwa“ sõidutada. Istus siin ja kirjutas. Ja nautis, nagu ta ise päevikusse märkis, head lihasuppi, mida pea iga päev süüa anti. Kuulas hobuste korskamist võõrastemaja õuel, mis talle olevat samuti meeldinud. Liikus ringi, otsides oma teoste algallikaid. Külastas sõpru Käärdil, Eisenschmidtide peres. Aastal 1914, kui Elva elu sõja tõttu soikus, koliski võõrastemajast Käärdile.
Elvas kirjutas Aino Kallas viis teost – „Ants Raudjalg“ (1907), novellikogud „Lahkuvate laevade linn“ (1913) ja “Seitse Titaniku novelli“ (1914) ning Lydia Koidula eluloo „Tähelend“ (1915). Väidetavalt valmis siin ka osa esseekogust „Noor-Eesti“, mis ilmus Soomes nimetuse all „Nuori Viro“ (1918).
6.augustil 1914 jättis eesti rahvas hüvasti 14.augustil 1876 Uderna vallas Käärdi talus sündinud esimese eesti rahvusest teadusdoktori ja Eesti tarbijate ühistute isa, põllumajanduteadlase Aleksander Jakob Peeter Eisenschmidtiga.
Ta lõpetas Tartu reaalkooli ja tahtis ohvitseriks õppida. Ei tea, mis juhtus, kuid noormees tegi kannapöörde ja valis Joosep Tootsi tee – läks mõisavalitsejaks. Esmalt oli majandusjuhi õpipoiss Kastre mõisas, siis aga võttis üksteise järel vastu mõisavalitseja kohad Kiidjärvel ja Kaagveres.
Mees seadis sihiks kõrghariduse, enne aga proovis ajakirjaniku ametit „Postimehes“.
1905.aastal võttis Eisenschmidt vastu Königsbergi Ülikooli lõpudiplomi. Aga läks kohe ka täienduskursustele Zürichi Polütehnikumis Šveitsis.
Doktorikraad omistati talle pärast dissertatsiooni kaitsmist Königsbergi Ülikoolis 1911.aastal.
Vanemad inimesed ütlevad, et tuleb elada rahulikult, mitte tormakalt.
Muidu võib elu lühikeseks jääda.
Venelased ristivad meid oma anekdootides üliaeglasteks. Et isegi kuldkalakesele jõuame ainult ühe oma soovi ära rääkida. Kui muidugi tema tabamiseks piisavalt nobedad oleme.
Aga tegelikult me mõtleme oma toimetamised lihtsalt põhjalikumalt läbi. Kui just iseloom tormakas ei ole.
Eisenschmidtil oli. Mees oli väsimatu tegutseja ja tippude ründaja.
Kohe pärast kõrgkooli lõpetamist ja Zürichi kursuseid sai temast Tartu Eesti Põllumeeste Seltsi (TEPSi) aseesimees ja selle juurde kaubandusosakonna rajaja. Samal aastal asutas ta ajakirja „Põllutööleht“.
1908.aastal arendas mees enda loodud TEPS-i kaubandusosakonnast välja Tartu Eesti Majanduse Ühisuse, hilisemate tarbijate ühistute eelkäija. See ühisus oli suunatud kitsale, kuid väga olulisele tegevusele – hankida talupidajatele põllumajandustehnikat.
1907.aastal asutas ta Tartu Aiavilja-Ühisuse, 1911.aastal – Kooperatiivsete Piimatalitusühisuste Keskühisuse „Estonia“ ning 1912.aastal TEPS-i Seemnevilja Toimkonna. Kirjutatud sai ka hulk teaduslikke uurimistöid.
Samas leidus tal aega Eesti talumajapidamistega tutvumiseks ja isegi sordiaretuseks. Eiseschmidt aretas endanimelise kaerasordi ning kartulisordi „Väike verrev“.
Käärdi teadusemehele polnud mingi number ka reisimine. Ta avaldas ajakirjanduses oma muljeid maaelust Saksamaal, Taanis, Rootsis, Inglismaal, Hollandis ja mujalgi.
Aleksander Eisenschmidt hukkus traagiliselt oma uue maja ehituse aegu Tartu lähistel kruusaaugu varingus. Koos isaga sai surma ka tema 4-aastane poeg. Isa oli 38 aastat vana.
Kalju Hook
