Siinkirjutaja vanavanaisa Jakob oli omapärane mees. Kui kellegi sünnipäevast juttu tuli, hakkas ta kohe rehkendama. Pani sünnikuule kolm kuud otsa ja ütles: „Nojah, jaanikuul tehtud!“. Tema arvestas inimese siia ilma saabumist eostamise ajast peale. Muidugi leidus omal ajal seltskonnas neid, keda see sõna „tehtud“ kõvasti häiris, aga taadil polnud sest midagi. Austasime teda ka ülipika eluea pärast, mis hõlmas pool XIX sajandit ja pool XX sajandit. Kunagi rehkendasin välja, et ta oli ajakaaslane kokku seitsmele sõjale…
Elva ja selle lähikonnaga seotud suurkujusid on kõige rohkem sündinud mais (15), siis aprillis ja juulis (kummaski 12) ning juunis 10. Meenutame täna neid, kelle elu algas aprilli esimeses pooles. Peaaegu päev päeva järel, nagu aprilli esimeses pooles, pole Elvas ja selle ümbruses kuulsusi sündinud ühelgi kuul. Nii et Jäärad puha.
1.aprillil tegi otsa lahti kunagine Elva rajooni haridusosakonna juhataja, pedagoogikateadlane ja Tartu Ülikooli prorektor Valter Haamer (sünd.1929).
4.aprillil sündis põline pedagoog August Turp, kes käis 40 aastat Peedult Tõravere koolis tunde andmas. Ta õpetas Elva kooliski mitut kavavälist õppeainet, millest üks oli psühholoogia.
Turp sündis 1887.aastal ja elas 106-aastaseks.
Päev hiljem, 5.aprillil sündis tantsija, Vanemuise töötaja ja Kaitseliidu aktivist Ernst Raiste (1925).
Samal päeval sai tänavu 44-seks tippsportlane ja treener Indrek Tobreluts.
9.aprillil võinuks Elva tähistada oma esimese aukodaniku, Elva Kommunaalettevõtete Kombinaadi direktori Helmi Tominga sünnipäeva. Seda ebatavalise energiaga naist hakati Elvas kutsuma Katariinaks (Vene võimuka keisrinna Katariina II auks). Tiitel anti talle pärast seda, kui Helmi, kuulnud, et kohalik võim soovib ehitada Elvasse otse raudteejaama vastu korterelamud Tartu tehaste töölistele (Tartus elamuehitus venis), lasi samasse kohta rajada puhkeplatsi. Laoti maha kiviplaadid, istutati põõsad-lilled ja taastati sõjaeelne purskkaev. See juhtus 1960.aastal.
11.aprillil 1930 sündis Elva legendaarne kirurg, samuti linna aukodanik Herold Saare. Ta tõi paljudele tervise tagasi, aga läks ka ajalukku viguritega nagu näärikuuse otsa ronimine jaamahoone ees ning tõsine kontsert restorani pillidel. Herold läks manalasse möödunud aastal.
12.aprillil sündis Elvas elanud kirjanik Richard Roht (1891-1950). Talle oli omane mahukas kirjaviis ja antud ka suur eelis teiste autorite ees – tema vennal oli Tartus oma trükikoda.
Pikemalt aga kirjutame väga huvitavast isikust, kelle nimi oli Helmi Mäelo ja kes sündis Elva külje all Morjentsi talus 13.aprillil 1898.
Elva Muuseumisõprade Klubi peab juubilari mälestuseks eraldi istungi laupäeval 14.aprillil. Nagu ikka, keskpäeval ja raamatukogu kaminasaalis.
Helmi Mäelo nimi tuleb eakate elvalaste huulile vähemalt kord kahe aasta tagant ja jääbki tulema, kuni Uderna kooli vilistlased kunagise koolimaja juurde kokku tulla saavad. Uderna kool ja seal emadepäeva esmatähistamine Eestis on Helmi Mäelo nimega tugevasti koos.
Helmi Mäelo korraldas veel ühe asja, mis oli nii Eestis kui lähiriikides seninägematu. Tema eestvõttel avati 1939.aastal Elvas Eesti emade puhkekodu. 1942.aastal leidus seal ruumi ka Soome emadele, kelle pojad olid Talvesõjas langenud. Paraku hävitas lõhkekeha selle Verevi järve ääres asunud kauni hoone viimase sõja lõpus.
Helmi Mäelo sündis ja elaski palju aastaid Elva lõunapiiril Morjentsi talus.
Ta sai hariduse Uderna ministeeriumikoolis ja Tartus, Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasiumis. Andekas neiu pääses 1920.aastal õppima ka ülikooli õigusteaduskonda.
Kolm aastat hiljem oli ta juba Eesti ühiskonna aktiivsemate naiste hulgas ja
Eesti Naiste Karskusliidu asutajaliige. Samast 1923.aastast toimetas ta ajakirja „Naiste Töö ja Elu“ ja kümme aastat hiljem kuulus „Eesti Naise“ toimetusse, olles seal vastutav- ja seejärel tegevtoimetaja.
1923.aasta läks Helmi Mäelo elulukku ka sellega, et ta kuulutas välja üleriikliku emadepäeva. Aasta varem toimuski ülalpool mainitud eelproov Uderna koolis.
Aastail 1937–1940 oli Helmi Mäelo Välis-Eesti Ühingu juht. See 1928.a.aasta aprillis asutatud ühendus pidas põhikirja järgi oma eesmärgiks “ühendada ja rakendada Välis-Eesti ja Kodu-Eesti ühist rahvuskultuurilist ja majanduslikku ülesehitavat tööd kodumaa kasuks”. Olgu märgitud, et juba toona olid eesti asumid olemas kõigil viiel mandril.
1944.aastal lahkus Helmi Eestimaalt. Algul Saksamaale, siis Rootsi. Rootsis oli ta 15 aastat Balti Humanistliku Ühingu sekretär.
Ja ta oli ka kirjanik.
Pole nii väga vaja täpsustada, kus ja millal sündis tema ühe või teise kirjandusteose idee, algus või käsikiri? Selge see, et Eesti Naiste Karskusliidu peasekretäril polnud Tallinnas kuigi palju aega, et romaane kirjutada. Ju ikka rohkem siin, meie mail.
Tema sulest leidsid ilmavalgust noorsooraamatud „Isata“(1928), „Tänapäeva lapsed“ (1933“), „Teras“ (1936) ja „Salme astub ellu“ (1937). Juba paguluses jäädvustas ta Rootsis 1959.aastal ilmunud romaanis „Talutütar“ oma mälestused Morjentsi talust ja selle laiemast ümbrusest. Helmi Mäelo on maetud Stockholmi Metsakalmistule.
Kalju Hook
