Kevad kipub tõepoolest õuele. Isegi ehk liiga kiiresti. Kuigi asjatundjad pakuvad meile jooksval kuul kõigepealt veel parajat katsumust – nii sooja kuni 18 kraadi, kui külma kuni 5 kraadi. Aitüma sellegi eest! Peaasi, et mais jälle pikka jahedat ei tule.
Uuel kuul on meie elu nii või teisiti juba suverööbastel. Algab puhkuste aeg. Telesaadete kvaliteet langeb veelgi. Suure vaeva nägijad Riigikogust peavad hooaega lõpetava istungi ja siirduvad kohtumistele valijatega. Tegelikult on neid meie kanti oodata ehk septembris. Oma pead eriti vaevama ei pea, sest nad ootavad meilt ainult küsimusi, mitte olukorra arukat kaasanalüüsi või asjalikke mõtteid. Karta pole neil midagi, sest võimuvalda pääsenuid me tagasi kutsuda ei saa. Kohtunikud meil lausa eluaegsed.
Kui lähtuda momendiks tasemete võrdsusest (tegelikult on kohalik võim meile kordi tähtsam, kui keskvõim), siis tasub mainida, et homme, 10.aprillil saab meie uue valla juhtidel sada päeva võimul oldud. Alustati ju aasta esimesest päevast.
Kui keskvalitsust võib saja päeva möödudes korralikult sarjama hakata kes tahes, siis kohaliku võimu sarjamine on kohaliku rahva asi. Kui võib, oleks vist targem jätta see väga vajalikeks olukordadeks. Ega me pole saatejuht Andres Raid, kes Tallinna TVs professor Gräzinil kaks korda kuus mõtteid lakkamatult sassi ajab. Kuigi neil võib olla ehk vastav kokkulepe…
Kaks tormi väiksemates anumates on valla opositsioon jõudnud tekitada küll. Protestiti juhtide kõrgete palkade vastu (ise oldi ka palkade kinnitamise juures) ning selle vastu, et ainult meie omavalitsuse enamus kuulutas Vorbusele tselluloositehase ehitamise idee heaks ja määras end ainukeseks vee- ja õhusaastajate toetajaks Lõuna-Eestis.
Reedel teatas Tartu linnapea, et annab keskvalitsuse kohtusse, kui sebimist ümber tselluloositehase teema ei peatata. Aitüma Kalev Jagole, kes ka meie lehes ainest asjalikult ja tõestatult vaagis.
Oleks jube küll, kui ma Pärnust insultide eest omal ajal Elvasse põgenenuna, meeli koormamas nõuka-aegse Sauga jõe sinakates lögaripsmetes kõrkjad ja kord nädalas nahavabrikust tulvav hais, sattuksin juba mõne aasta pärast siinsamas Elvas kassikuse leha sisse, kui tuul Vorbuse poolt on.
Valla tänased eestvedajad teadku, et loeme nende töö tehtuks, kui on Võrtsjärve idakaldal tekkinud ühine vallavaim. Mõned ennustavad, et seda on võimalik saavutada paari aastaga, mõned, et viiega, sotsiaalteadlane Ülo Vooglaid on kõige skeptilisem ja pakub kahte aastakümmet!
Seega tunnistagem, et meie vallavõim ei ole energiavarude poolest nii vägev, et siin iga nädal skandaale ja sensatsioone tekkima peaks. Valda on vaja aineliselt ja vaimult kompaktseks teha. Sada päeva on vaid algus.
Mu külalised soomlased olid šokis nagu selgeltnägijate jõuproovis, kui kuulsid, et Rakvere lihatööstuses kestab streik juba kolm kuud. Küsisid, kuidas ettevõte nii kaua tegutseda saab? Kogelesin vastu midagi teemal, et küllap leidub streigimurdjaid. Selle peale vaadati mulle näkku, nagu mina oleksingi Eestis normaalse ametiühinguliikumise ära hävitanud. Kahe rahva areng on olnud paraku erinev.
Soomes, kuhu täna tormavad ummisjalu meie noored tohtrid (õigemini sihivad sinna juba arstiks õppida soovivad abituriendid), on palganõudmised juba veerand sajandit liikmete endi algatusel leebemaks muudetud, sest suured Soome firmad hakkasid välisäris tootehindade poolest autsaideriteks jääma. Eriti traktori- ja laevaehituse alal. Väärikas palgatase oli selleks ajaks ka juba välja võideldud.
Praeguse elatustaseme aitasid põhjanaabri juures püsti panna lõviosas just ametiühingud.
Järjekordne poliitik teatas ministritooli vabastamisest. Pole probleemi, meil ministrid vahetuvadki nagu kaleidoskoobis. Eriti sotsiaalvallas, kus järjepidev korraldustöö just edupant ongi. Lauristin, Nestor, Maripuu jt.– kokku juba 16 nägu ja näokest. Aga minister võib minna, poliitilises toiduahelas ruumi on. Pole ka eurosaadikute valimised kuigi kaugel.
Mõni lahkunutest jääb millegagi meelde kah. Näiteks üks on jäänud suure raha raiskamisega maavaradele võõras ja reisilennukitele omas riigis. Praegune lahkuja võib jääda ajalukku sellega, et ei tutvustanudki rahvale oma edusamme töö ja tervise valdkonnas, milleks ta määratud oli. Mees oli pigem rahandusministri vari ja tegeles fiskaalpoliitika ehk aktsiisidega.
Kalju Hook
