Oleme oma lehes juba nimetanud, et meie rahvale sai osaks esmalt oma riigi väljakuulutamine, mille 100-aastapäeva asume tähistama pisut enam, kui kolme nädala pärast. Siis aga tuldi meie maale sõjaga, et see iseseisvumine iial teoks ei saaks. Vabadusvõitlus kestis kuni Tartu rahu sõlmimiseni. 99 aastat tagasi olid meie noore riigi mehed pidevalt rasketes lahingutes.
Täna 99 aastat tagasi oli sõjamöll juba praeguse Elva valla aladelt üle läinud, Julius Kuperjanov Paju mõisa esisel lagendikul langenud ja 1.veebruaril olid Eesti väed hõivanud nii Valga kui Võru. Eesti riigi vabastamine vaenuväest oli 25.jaanuarist 1919 usaldatud Johan Laidonerile, kes määrati sõjavägede ülemjuhatajaks.
Laidoneri lahingutegevuse korraldust t tasub ka täna õppida. Esimese asjana pani ta paika väeüksuste usaldusväärsed juhid. Pelgamata isegi rahvust. Siinkandis ehk Lõunarindel allutati väegrupid, tõsi küll ajutiselt, Soome kindral Martin Wetzerile. Konkreetselt allutati talle Soome vabatahtlike pataljonid, eestlaste Mõisaküla grupp (üks jalaväepataljon ja kaks soomusrongi), Viljandi-Valga grupp (kaks jalaväepataljoni, suurtükipatarei, Viljandi kaitsepataljon ja Balahhovitši sõjasalk), Tartu-Võru grupp (kaks jalaväepataljoni, Tallinna Kaitsepataljon ja 2.ratsapolgu eskadron) ning Tartu-Valga grupp (kaks jalaväepataljoni, Tartu partisanipataljon ja kolm soomusrongi). Viimane väegrupp tegutses meie mail.
Veebruari alguses said eesti sõjamehed kaks nädalat hingetõmmet. 16.veebruaril 1919 alustasid punaväed Lätist Volmari piirkonnast pealetungi Eesti suunal. Punased vallutasid Heinaste (tänase Ainaži).
Samal ajal hauti juba mõnda aega kurja Eesti vastu ikka sealsamas Lätimaal. Sada aastat tagasi, aprillis 1918, kutsus Saksa väejuhatus (Läti oli veel Saksamaa poolt okupeeritud) kokku Eesti-, Liivi- ja Kuramaa Maanõukogu ehk Landesrat. Siin ei piirdutud vähemaga, kui kuulutati välja Balti Hertsogiriik. Saksamaa oli muidugi esimene, kes moodustisele tunnustust avaldas. 11.novembril Saksamaa kapituleerus liitlastele ja samal päeval alustas Balti hertsogiriigi valitsus , millele pandi nimeks Regentnõukogu, Balti maakaitseväe ehk Landeswehri loomist. Selge see, et parunite armeele anti nii palju Saksa relvi, kui vähegi kulus.
Sellest on väga vähe räägitud, aga 18.novembril 1918 kuulutati küll välja Läti Vabariik, kuid läti rahvusüksused liitusid lõviosas Punaarmeega. Naabritel õnnestus küll moodustada oma ajutine valitsus, kuid see talitas väga tavatul viisil – tunnustas Landeswehri Läti riigi sõjaväena. Läti ajutise valitsuse ja Saksa peavoliniku vahel sõlmitud kokkuleppe kohaselt pidi Landeswehris olema lätlaste enamus! Kuna lätlasi polnud kuskilt võtta, kujunes Landeswehrist baltisaksa armee. Enamgi veel, Läti valitsus sõlmis Landesratiga lepingu, mille kohaselt Läti kodakondsuse ja kõik õigused (ka õiguse maad saada) saanuks kõik Saksa kodanikud, kes neli nädalat Läti riigi teenistuses sõdinud oleks.
Praktiliselt võimutses Lätis Saksa vägi. Samal ajal liikusid mööda Lätit ka punased. Jaanuaris 1919 võtsid nad enda alla Riia ja Jelgava.
Balti hertsogiriik aga relvastus. Krahv Rüdiger von der Goltz, kes alles äsja juhtis kindralina Saksa okupatsiooniväge Soomes, asus arendama kolme üksust – Landeswehri, senise Saksa armee 1.kaardiväe reservdiviisi ja Rauddiviisi. Kokku saadi relvile 13 500 sõdalast ja sihiks seati panaste väljaajamist Lätist ja Leedust. Lätlasi oli krahvi vägedes 1400 meest.
Läti formaalne valitsus pöördus abi saamiseks Eesti poole. Kaaluti ka valitsuse evakueerimist Tallinna, kuid hiljem sellest siiski loobuti.
- jaanuaril 1919 andis Eesti valitsus loa Läti relvastatud jõudude loomiseks Eesti pinnal. Läti üksust hakati looma Eesti 2.diviisi alluvuses. 17. veebruaril saabus Tartusse grupp Läti ohvitsere ning töö algas. 28. veebruaril 1919 mobiliseeriti kõik Eestis elavad lätlased, 31. märtsil moodustati Läti brigaad, mille koosseisus oli 9800 meest.
Märtsis 1919 võttis von der Goltz ette kolm piiratud ulatusega pealetungioperatsiooni, mille tulemusena võeti Punaarmeelt tagasi Tukums ja Jelgava. Punaarmee vastupealetungi katsed tõrjuti. Olukorra stabiliseerumisel rindel hakkasid Läti vaslitsusjuhi Ulmanise suhted sakslastega halvenema. Krahv viis 16. aprillil 1919 läbi riigipöörde, mille tulemusena seati võimule Niedra valitsus.
Mai alguseks oli von der Goltzil armees 28000 meest, kelle abil vallutati Riia. Hävitavalt purustatud Punaarmee, keda ründas põhjast ka Eesti, jättis seejärel kiiresti maha kogu Läti territooriumi.
Edasi sihtisid parunid juba Eestimaad. Aga sellest edaspidi.
Kalju Hook
