Ta on pikk, ilus naine. Moekalt riides. Kena sobiv soeng. Reelika elab metsas. Rõngust Valga poole, Kolli külas, Tuuleväe talus. Hundid elavad samas metsas, aga omaette. Nagu ka teised ulukid.
Reelika õpingud kulgesid Elva koolis, kus kunstiõpetajaks oli Luige Raudsik. „Ta oli hästi soe ja õrn inimene“, meenutab Reelika. „Helle Saue oli teisest puust – tema juhendas kuidagi jõulisemalt ja oskas tekitada kunsti vastu väga suurt huvi“.
Ehtne mets hakkas võluma Reelikat 24-selt, kui ta Tartu Kõrgemas Kunstikoolis käima hakkas. Sinna oli üürikorterist 900 meetrit minna. Paras vahemaa, et unistada oma metsatalust. Saatus juhatas teed esiotsa omasoodu, pakkudes juuksuri ametit ja ka tegevust au pair-ina Põhja-Saksas, Mecklenburgis, Wismari ja Schwerini vahel. Pereemand võttis enda hooleks ka noore virtina tutvustamise asukohamaaga. Koos käidi läbi kõik lähikonna lossid ja muud vaatamisväärtused. Saksa keel sai kenasti selgeks.
Kes võis ette näha, et see keel viib Reelika kokku ka oma tulevase armastusega. Mitte Saksamaal, vaid meie kodusel mullakamaral. See juhtus ühes Eesti mõisas, kus peahoones käis restaureerimistöö. Maja ühes ruumis (Reelika mäletab, et lausa nurgas) seisis mees, kes naeratas. Reelika oli juba harjunud, et välismaalane ikka naeratab –keep smiling! Aga see mees naeratas pisut teisiti…
Mu vestluskaaslane näitab fotot – Reelika, kaks vahvat tüdrukut ja koer.
Meie kohtumise algul ütles Reelika, et tema meelisteema kunstis on hunt. Salapärane, vitaalne, ei vannu kunagi alla. Pilti vaadates küsisin, kas see hundikutsu ongi modell? Ei ole, sain vastuseks. Kutsu on alles neli aastat vana, aga susi on tema lõuenditele jõudnud päris palju aega tagasi.
Millest see tuleb, et intelligents, eelkõige loovisikud, endale talusid soetavad?
Reelika: „See on ajastu märk. Inimene on hakanud rohkem vaatama enda sisse. Ta tahab teha o m a kodu, kujundada selle o m a maitse järgi. Maakodus on elu huvitav, mänguline. Maaelu on orgaaniliselt tõelise loominguga seotud“.
Me tahtsime rääkida kunstist. Aga ikka veel ei saanud. Sest siinkirjutaja suureks üllatuseks ütles Reelika: „Ma olen jahimees kah!“
Sain teada, et tal on kodus korralik arsenal – pika numbriga püss Vinchester ja muud relvad. Sain teada, et aeg-ajalt toob ta metsaoja juurest koju püünisraudadesse sattunud kopraid. Siis tegi daam laptopi lahti ja näitas pilti, kus ta seisab lamava põdra kohal. „Minu esimene põder. Kuul läks nii täpselt südamest läbi, et lõikas selle pooleks“.
Reelika pole siiani lasknud ühtegi hunti. Aga surnud huntidega on ta tegelnud küll. Mis ta nendega teeb?
„Hunt saab täielikult ära kasutatud. Naha ma töötlen, eemaldan karvad ja sirutan seda. Teen hundi nahast šamaanitrumme. Samast nahast, pärnapuust ja luudest valmistan kõristeid, mida samuti rituaalide juures vaja läheb“. Kõristite peale maalib Reelika maagilisi kujusid ja pilte.
Kas mul on tegemist šamaaniga?
„Kuulun Euroopa šamanistlikku ühingusse. Käin seal esinemas töötubades ja loengutega“.
Aga nüüd on küll aeg rääkida kunstist ja kunsti tegemisest. Kuidas kõik algas?
„Minu esimene töö oli raamat. Sain viieseks, kui see mõte tuli. Kirjutasin raamatusse endatehtud luuletused ja joonistasin pildid juurde. Raamatule panin nimeks „Päikese Triinu“. Vanaema ütles: „See tüdruk peab kunsti õppima““.
Kunsti õpitud, mis edasi sai? Reelika valis žanritest abstraktsionismi. Miks?
„Kunstivoolud väljendavad alati seda, mis riigis ja ühiskonnas toimub. Kunst on alati omamoodi mäss tegelikkuse vastu“.
Reelika otsustab teha maali. Millest kõik algab?
„Hakkan maalima iseennast. Tegema seda samal põhimõttel, mis paneb laplast joigu laulma. Ta laulab iseendast ja iseennast. Maal sünnib siis, kui kunstnik on iseennast leidnud“.
Kalju Hook
