Taas on valimiste aeg! Mõnus vaheldus rutiinist luitunud argiellu. Inimestes tärkab ühtäkki tung ja võimalus ennast tähtsa ja kasulikuna tunda, asjalikult targutada, miskit kriitikaga auklikuks kõmmutada, kellelegi virtuaalselt ja verbaalselt toud anda. Seepärast on valimised meile psühholoogiliselt hädavajalik pingelõdvenduse mehhanism, ühiskonna auru väljalaskmise ventiil. Lööb viivuks vee selgeks ja õhu klaariks ning kujuneb kõigile osapooltele kokkuvõttes vaimukosutavaks.
Nii on paganama kahju, et Elva poliitilist maastikku vaevab tuim kängumine, seletamatu energianappus, mis tänaseks ajanud oma loidunud siirded isegi kampaaniategemise perioodi. Tõsi, midagi justkui radaripilti loksuks – siin-seal trobikond sotsmeedia videopostitusi, ports klanitud aga ka purukskistud plakateid, peotäied kampaaniapliiatseid, värvilised tikutopsid, masterchef-oravate laadapannkoogid – kuid viimaste nädalate-kuude lõikes on seda tavatult napilt ja jõuetult. Loetud päevad enne jaoskondade avamist pole isegi korralikku valimisdebatti orgunnitud, suuremate ninade avalikke kohtumisõhtuid vallarahvaga kohtab üksikuid.
Ent mure pole niivõrd valimiseelses öörahus. Uute ja edasiviivate ideede rohkus ja konkurents on Elva poliitikas juba aastaid hääbumistrendis, valitsemisvõimeliste poliitjõudude vähesus või nõrgenemine kujunemas abituks mustriks. Sotsid ja kesikud on viimased kümme aastat haihtunud kõrbemiraažiks. Vabaerakond hingitseb intensiivis, Eesti200 koriseb hospiitsis, Parempoolsed vaaksuvad imikutena sünnituspalatis. Üksikkandidaatide puudumine saanud erandist reegliks. Taas üllatab EKRE pooltühjalt tolmav pink. Paneb siiralt imestama, miks riigi tasandil muidu poliitiliselt tugev organisatsioon ei ole suutnud Elvas ja Tartumaal jõulisemalt kanda kinnitada.
Isegi pealtnäha elujõudu omavad kollektiivid on kuidagi roidunud, halltõvest vaevatud. Konstantses mugavustsoonis tammumisega on oravapartei ennast Elva vallapoliitikas ammendanud, nüüd nuhtleb valija neid ka peakontori ülbuse ja rumaluse eest. Heade strateegidena on senini osatud end võimu juurde vangerdada. Kui õnnestub nüüdki, siis müts maha. Favoriidistaatuses Isamaa nimekiri on arvuliselt muljetavaldav, ent kirju ja kontrollimatu. Otsustaval hetkel reetlike althüppajaid võib tulla seegi kord. Lisaks ei ole karuosa aastast suudetud koduvallas ennast piisavalt nähtavaks teha, ehkki potentsiaali selleks kuhjaga. Möödunud korral kiiduväärse maksimumi võtnud valimisliit on kaotamas toonast reipust ja sära. Pooltühja kummiga rühitakse peamiselt vallavanema turjal, pikalt niiviisi rallit ei sõida.
Ei salga, et mainitud erakondade ja valimisliitude nimekirjadest leiab hulganisti tublisid ja tarmukaid inimesi. Kuid sellest üksi ei piisa! Valla poliitikas on karjuv puudus karismaatilistest ja pühendunud eestvedajatest. Innustajatest ja käivitajatest. Siililegi selge, et nende nappusel kiratsevad kollektiivid tervikuna. Lühinägelik on Riigikohtu kätega mahitatud sõda peibutuspartide vastu. Sellega hõrendame vallas levivate ideede ja väljapaistvate inimeste konkurentsi, mis kõigis elusfäärides on teadupärast jõuna edasiviiv ning sunnib kohalikke poliitfiguure varasemast rohkem pingutama. Niigi on üleriigiliselt tuntud mitte- elvakast peibutuspart suuresti müüt. Vähemalt kohalikel valmistel neid Elvas enamasti ei eksisteeri. Millest on neetult kahju – järelikult pole Elva piisavalt atraktiivne, et väljastpoolt oma huvide ja ideedega männilinna sisse rammida.
Ammuilma pole Elva poliitikute huultelt lugenud julgeid plaane ega visioone. Ujula tuhm trummipõrin välja arvata, on soikunud inimmeeltele tajutavad diskussioonid suurejoonelistest ja edasiviivatest projektidest-lahendustest. Rääkimata lennukatest uutest, kaugeleulatuvatest, kohati hullumeelsetest kavatsustest. Las kandugu mõni idee ulme ja fantastikasse, küll reaalsus ja ratsionaalsus vajutavad tarvidusel pidurit. Ideede väljakäimine ise pole veel populism! Ideede puudus aga märk väsimusest ja vaimuvaesusest, mugavusest ja mandumisest.
Elva poliitilises mandumises võib lõputult süüdistada valitsevat klikki, kuid kivirahe on ära teeninud ka opositsiooni põllulapp. Opositsioon peab viimaste aastate lõikes tegema tõsist sisekaemust. Nii nähtamatut ja kaootilist alternatiivi istuvale vallavõimule pole Elvas kommunikeeritud aegade ammusest. Loid ärkamine on toimunud napid kuu enne valimisi, kuigi opositsioonilist kapitali peaks innukalt koguma just valimistevahelisel hooajal. Korra kuu või kahe jooksul ilmuv artikkel mõne isamaalase sulest mõjub oma üksilduses ahastava perifeeriana, seda enam et sisu tiirleb reeglina ametnike arvu, koolitoidu või mõne tuhande euro kokkuhoidmise teemal. Jutt võib olla aus ja õige, kuid lugejat see erutusest võbelema ei pane. Elva fundamentaalset arengut muu Eesti ega maailmaga võrreldes edasi ei kanna.
Veel kehvem on seis koalitsioonil, kes üheaegselt on võimuteostamise hõivatuse ning ajaga ligihiiliva mugavustsooni ohver. Viimane toob varem või hiljem kaasa tuimuse, halvemal juhul halvatuse. Aastat kümme ja rohkemgi on seda näha siinse oravapartei näitel. Ainuüksi Elva poliitilise elavdamise nimel tasub hääletamisel kaaluda opositsiooni eelistamist. Diametraalne muudatus, mis lööks vallapoliitikas vere ja adrenaliini käima. Opositsioonierakonnal on vallatüüri juurde saades potentsiaali vabaneda kaldal istumise tülpinud kammitsaist, samas kui arutult pikalt, valimistsüklist valimistsüklisse võimupoliitikat kujundanud jõud saaksid varumeestena kosuda, ennast uue energia ja värskete mõtetega turgutada. Et siis näljaste ja puhanutena taas võimumängu sekkuda.
Olenemata peatsetest valimistulemustest tuleks nii opositsioonil kui koalitsioonil eesseisvat pühapäeva võtta mitte finišijoone vaid stardipauguna. Aega on neli aastat põhja laduda, inimesi kaasata, sihikindlalt, nähtavalt-kuuldavalt tegutseda, uusi ja julgeid ideid tutvustada, neid edasi kanda. Et valijal muutuks sedelile linnukese tegemine raskeks mitte heade valikute puudumise vaid nende rohkuse tõttu. Nii võidame poliitiliselt tugevast ja tegusast Elvast me kõik.
Kari Treial
vallakodanik
