Samal teemal: Kari Treial Elva usinad müüdiloojad ja –purustajad
Otsisin infot valimistulemuste kohta Elva vallas ja oma suureks üllatuseks avastasin otsitu elektroonses ajalehes Elva Elu. Ja märkasin ka seda, et valimistulemused olid lehte jõudnud, nagu pagarid ütlevad, otse ahjust. Au ja kiitus lehetegijatele!
Üllatas ka see, kui rohke ja sisukas oli lehes lugemist pakkuv materjal. Isikuna, kel oli au omal ajal selle meediavahendi ellukutsujate hulgas olla, oli väga hea tunne seda kõike üle paraja aja märgata! Väga intrigeeriva pealkirjaga oli Kari Treiali lugu „Elva usinad müüdiloojad ja –purustajad“.
Ma ei tea, mis ametit Kari peab, aga temas peitub tõeline ajakirjanik. Ta nagu teadis, et artikli pealkiri on pool selle sisust, st. kas kutsub või ei kutsu lugema. Ja loo sisu oli väga-väga intrigeeriv.
Müüt võib sündida nii müüdina, kui ka millegi kirjeldusena, mis kunagi reaalselt eksisteeris. Atlantis on vist juba üles leitud. Vapramäe nn. sadulal seisab känd, mida seostatakse enam kui 300 aasta taguse lahinguga. Rootsi kuningasse armunud kohalik neiu ründas kuningat kaitstes saksi rüütlit, sai aga samas ise surma. Karl XII pani siinsamas elutu keha mulla alla ja istutas hauale pärnapuu, millest praeguseks järel vaid känd. See on müüt. 300 aastat ei püsi ükski känd.
Olnuks folklooris jäädvustatud Karl XII poolt puude istutamised reaalsus, oleks see Arbimäel oma 21.sünnipäeva pidanud rootslane olnud üsna vägeva metsa rajaja Liivimaal.
Olen kah pisut vaeva näinud Elva ja selle ümbruse mineviku uurimisega. Sestap hoidis Kari materjal mind teksti küljes kuni viimase reani. Oli põnev teada saada, kes on sõnumi adressaat? Kui ma õigesti aru sain, siis polnud see minusugune minevikulookeste kribaja, vaid need, kes on head müüdid raisku lasknud minna. Isegi mitte müüdid, vaid selle, mis kunagi oli tegelikus elus siinse rahva loodud ja Elva kuulsaks teinud.
Noored inimesed alustavad oma ajaarvamist ajast, mil hakkavad teadlikult
ümbritsevat tajuma. Ja neile ei saa seda, et kaugemasse minevikku ei tungita, kuidagi ette heita. Aga vanemad põlvkonnad seisatavad ja vaatavad sedasama Verevi randa kui millegi kauni varemeid. Nagu tuleaset. Ja ka neile ei saa seda ette heita. Kujukalt öeldes pani Kari kirja fakti, et elvakate esivanemate töö ja vaev on mööda Verevi randa laiali määritud.
Ma ei unusta endise Sinilinnu juhataja Leelo ütlemist, mis kõlas umbes nii:
„Elvasse peab alati ilmuma mingi hull, kes võtab kätte ja midagi ära teeb. Siis tuleb tükk tühja maad, kuni uus hull välja ilmub“. Redigeerisime raamatu „Elva ajast aega“ käsikirja. 1930.aastatel tekkis Elvas nii korralik andekate näitlejate trupp, et alevivalitsuses võeti arutusele Elva Draamateatri asutamine. 2014.aastal leidus üks „hull“, Aire Pajur, kes asutas Elva LendTeatri, mis tegutseb tõusvas joones ja on pälvinud teatrifestivalidelt üle 40 auhinna. Ning juba teinud Elva taidlejad kuulsaks ka välisturneedel.
Mineviku teoks tegemine väikelinnas ei peagi eriti võimas olema. MTÜ Elva Elama aktivistid võtsid kätte ja taastasid jaamaesisel kahe sõja vahel rõõmsasti sädelenud purskkaevu. Suvituskoha tiitli nimel suudeti Elva kogukonnaga (mõisnikud kaasa arvatud) siinne suvituskoht 130 aastat tagasi kõigepealt rajada ning pärast taastada nii pärast I ilmasõda, Vabadussõda kui isegi II ilmasõda.
Ja nüüd, pärast Eesti riigi taasiseseisvumist, mis kulges rahumeelsel teel, jõuti Elvas selleni, et kaunite rannarajatiste asemel seisab Verevi kaldaliival aastaid vaid üks putka. Tõsi küll, 1990.aastate lõpu poole sai kinga üks Elva linnapea. Põhjus oli väga tõsine – Elva kui suvituskoha hooletusse jätmine.
Paraku polnud sellest abi. Sealt algaski see tükk tühja maad, mis ootab uut, õigemini uusi hulle.
Ligi kümmekond aastat tagasi oli mul au tuttavaks saada Otepäält Elvasse kolinud Margus Mölliga. Ta nimelt tabas ära, et Elval pole korralikke meeneidki. Ja mees avas Kesk tänaval vastava poe. Sama teema huvitas toona ajakirjanikuna ka mind. Kantseleitarvete poes olid pakkuda mõned seinataldrikud vaatega Verevi järvele ja nipet-näpet müüs Elva infopunkt, mis asus raudteemajas, kus ta tegelikult olema peabki. Kiikasin infopunkti meenevaru ka uues kohas, Kultuurikeskuses. Seal olid väljas
nimetud käbi kujutisega puust võtmehoidjad.
Ma ei unusta kunagi professor Talis Bachmani kursust, kui ta USAst tagasi tuli ja rääkis reklaamist. Reklaamist ja meenetest algab kõik. Selleks ei peeta paljuks ka kümmet protsenti toote omahinnast. Küsisin Marguselt toona, et mis ime läbi naaberlinn Otepää tõelise suvitus- ja puhkekohana lähiminevikus välja ehitada suudeti? Ta kostis: „Väga lihtsalt: “Kohalikud rikkad panid pead ja rahad kokku“.
Alati ei saa rikas mees traditsiooniliselt küsida, et kus siin see raha on.
Rahatoojad tuleb kohale meelitada, mitte oodata, kuni nad juhuslikult suure maantee pealt Elvasse eksivad.
Need, kes armastavad oma kodulinna ja austavad tema kuulsusrikast minevikku, müüdid kaasa arvatud, ootavad mõistagi uuelt vallavõimult, et jää hakkaks lõpuks liikuma. Juba uuel suvel. Müüti, mis rajaneb reaalsusel, purustada ei saa. Isegi buldooseriga. Karile aga suur tänu hea kirjatüki eest, noorusliku viha eest selle kirjutamisel ja ka teravat sulge edaspidiseks!
Kalju Hook
