Avasõna
Siinkirjutaja tutvusringkonnas on üks mees. Pensionieelik, aga toimekas. Oskab korraldada omaenda ja pere elu. On kannatlik ja käib kalal.
Aga kui selle mehe juuresolekul juhtute rääkima mõnest positiivsest nähtusest meie elus, ootab ta ära vaikushetke ja sõnab siis sügavmõtteliselt: „Ei noh,see kõik on tore, aga h ä d a on selles, et …“
Elva Elus hädaotsijaid ei ole.
Me teame, et tegijale on parimaks motivatsiooniks tema enda head töövilja nautida.
Ja teame, et tegija ootab kiitust. Siis tegutseb ta õhinal edasi.
See lugu on pühendatud tegijatele, tänu kellele Elva ilus on.
Elva on tõesti hakanud kenaks minema. Õigemini juba on. Kaunis on Kesk tänava läbimurre Arbi järve äärde. Väga efektsed on hilisõhtused fontäänid ja armsad laternad-kellukesed üle kogu puhkepargi. Need ei ole minu sõnad, need ütles külaline Tallinnast. Omapärased ja pilkupüüdvad on viilkatusmajakesed.
Aga Verevi?
Kui pisut haliseda, siis teravaks on läinud kontrast teise järve, Verevi lähise alaga. Vaimusilmas terendavad miskipärast ka seal samasugused laternad-kellukesed. Ja miks mitte ka samasugused majakesed? Muidugi mitte üle kogu platsi.
Siinkirjutaja lapselaps teatas vanaisale ultimatiivselt, et tema Verevisse suplema enne kella 23 ei lähe!
„Mis viga?“
„Rahvast on üleliia!“
Talle ja tema mõttekaaslastele olekski vaja laternaid-kellulesi, sest augustiõhtu on juba pime.
Rahvast on ilusate ilmadega Verevi rannas tõepoolest väga palju. Parkivate autode read ulatuvad sadadele meetritele nii piki- kui ristipidi, st haiglani välja.
See teeb rõõmu, sest meenutab suvituselu hiilgeaegu nii enne suurt sõda (vanakeste meenutusel), kui ka nõukaajal.
Juulis-augustis Elvas liikudes tunnen, et oleme oma linnakesega taas suvitus-elupildil.
Millises ulatuses?
Autonumbrite järgi Baltimaade ja isegi Euroopa mastaabis.
Täna võib käesoleva aasta rannaelust juba kokkuvõtvamalt kõnelda. Mõni leht on juba puu otsast maha kukkunud.
Seda edu ei tohi lasta kaotsi minna!
Uueks hooajaks võiks Elva äriaktiiv Verevi rannaalal suure potentsiaalse ostjaskonna vastuvõtmiseks end tüki paremini valmis panna.
Kui rannahoone ehitamine on ehk esialgu probleemikas, sobiks ka randa raamima samasugused majakesed, mis Arbil. Koos lahkete müüjatega.
Mis kaupa nad müüks, seda pole õigele ärimehele vaja ette ütelda. Muidugi sellist, mida igal rannapäeval oleks otstarbekas müüa.
Poleks vast väga kallis hankida Verevi randa ka lamamistoolid, mis on euroopalike
suvitusrandade klassikaliseks komponendiks. Teema on sanitaarhügieeniline – on, kuhu suplema minnes riided panna. Toolide eest võiks võtta mõõdukat tasugi, mis ranna ülalpidamiskulusid leevendaks.
Täna on võõrale muidugi ehmatamapanevalt põnev näha uut Kristust, kes ei kõnni, vaid liugleb üle vee (seikluspargi atraktsioonis), kuid sellest on vähe.
Elvas on piisavalt teraseid noori, nendel on kindlasti rannaelu rikastamiseks põnevaid ideid. Teeme konkursi ja paneme välja ka auhinna!
Lisaks võiks huvitav atraktsioon kanda ka pakkuja nime (näiteks Marko vesikeegel vms).
Me oleme väärikas osa kaunist Lõuna-Eestist
Sai hiljaaegu tehtud pikem ringsõit Lõuna-Eestis. Kuni Vastseliinani välja.
Viimases on kõige esinduslikumaks hooneks hooldekodu, aga seegi asutus on igati austust väärt.
Oluline on muu. Lõuna-Eesti on kaunis, hoolitsetud ja puhas piirkond. Elamud voortel meenutavad Rootsit, kus mitu korda käidud. Puuduvad ainult lipuvardad rahvusvimplitega, mis svenssonitel on iga maja õues.
Elva kuulub täiesti loomulikult sellesse positiivsesse üldpilti.
Tõde tõuseb võrdluses. Aastate eest viibisin Viiburi kandis. Isegi Mannerheimi liin oli plasttaarat ja muud risu täis, maanteeservadest rääkimata…
Rohelusse peidetud Elva
Neil päevil juhtusin Elvasse sisse sõitma pisut ebatavalisel viisil. Teeremont Mahlamäe kurvil ahvatles siseneda otse Pangodi teelt. Jah, ka väikelinnas ei pruugi selle elanik igale poole jõuda. Ehk elu jooksulgi.
Aitüma teemeestele, ma avastasin hoopis uue Elva!
Ilusad villad väikeste tänavakeste servadel, kohati kahjuks tihedalt üksteise kõrval. Üsna mitmes kohas seisavad need meeldivalt avaratel kruntidel.
Villad on kõikjal väga hea arhitektuurilise lahendusega ja moodustavad teiste ehitistega stiilse koosluse.
Praktiliselt kõikide kinnistute puhul on tegu kihvti maastikudisainiga.
Ja ei mingit ühetaolisust!
See pilt ei tekitanud klassiviha, hoopis uhkust, et kodulinn on nii pildirikas. Need pildid räägivad selget juttu, et me kõik oleme ligi 30 aastaga rikkamaks saanud.
Tuli mõte, et kodulinna saab edukalt tutvustada näiteks pildialbumiga „Uus Elva“. Meie uusehitised jätavad vägeva mulje!
Mis on, mis saab, millega süda rahule jääb?
Kõlab kaardimoori jutu moodi, eks ju?
Aga elu ongi selline – miski on meil olemas täna, miski tuleb homme, siis ülehomme. Ja millegagi peame me ükskord ka rahule jääma.
Et selles paremini sotti saada, tuleb appi paluda spetsialist.
Linna- ja vallakujunduse, sh ka ehituse alal on meile kahtlemata heaks konsultandiks vallaarhitekt Jaanika Saar.
“Kui palju tänavu juba soolaleivapidusid peetud on?“.
„Elva vallas on sellel aastal väljastatud üksikelamutele 61 kasutusluba. Siin pole arvestatud kasutusteatisi, mis esitatakse näiteks väiksemat sorti ümberehituste puhul“.
„Väga tahaks Elva roheluse puhul kasutada romantilisi sõnu „metsapark“ ja „parkmets“. Äkki on neil juriidiliselt hoopis eri tähendused?“
„Tõepoolest. Kahte mõistet – metsapark ja parkmets – segi ajada ei tohi. Kalda ja
Supelranna tänava vahelisel alal on tegu veel kolmandagi mõistega – kaitsealuse
metsapargiga.
Parkmets on inimkäe läbi hooldatud võsavabaks, seda niidetakse ja kujundatakse
vastavalt selle omaniku soovile. Metsapark on looduslik mitmekesine kooslus, milles peab ruumi olema nii alusmetsale, põõsatikule, maha langenud puudele, erinevatele putukatele, lindudele ja loomadele. Elva võib keset linna asuva kaitsealuse metsapargi üle väga uhke olla – mets keset linna, see on koht, kus on ruumi kõigile – jalutusradadel kõndijatele, lindudele, loomadele, putukatele.“.
Ja mis saama hakkab, nagu küsisin alapealkirjas?“.
„Elva linn on üsna kompaktne. Vaikselt toimub linna tihendamine näiteks pikalt tühjana seisnud kinnistutele või planeeringualadele. Valdade ühinemisprotsessiga kadus n-ö halduslik piir Elva linna ja ümbritsevate valdade vahel, mistõttu juba hetkel peetakse Käärdit ja Metsalaanet Elva linna osaks.
Suurem ehitustegevus toimubki täna endise Rõngu valla Käärdi aladel, kus viiakse ellu ammuseid planeeringuid.“.
„Eespool sai pisut „halisetud“ Verevi ranna suhtes. Mida seal oodata võib?“.
„Kui Arbi järve ümbruse heakorrastamine sai teoks Hea Avaliku Ruumi projekti elluviimisega ja toetusrahade abil, siis ka Verevi järve randa on viimaste aastate jooksul üht-teist panustatud. Loodi võimalus veega tualettide paigaldamiseks, eelmise aasta kaasava eelarve raames sai ranna mänguväljak tubli täienduse.
Rannapaviljoni pidaja on loonud, lisaks toitlustusele, ka võimaluse rannatoolidel või rippkiikedel mõnuleda.
Muidugi vajab rand suuremat investeeringut. Seetõttu võeti ette ka järveranna uue detailplaneeringu koostamine. Kas ja millal randa uus rannahoone peaks kerkima, seda näitab aeg. Kui nõudlust ja huvi on, siis kindlast nii ka läheb.“.
Jääbki veel esitada see viimane küsimus. Et millega süda rahule jääb? Aga sellele vastab juba meie uus põlvkond. Või annab samuti vastamise teatepulga noorematele edasi.
Kalju Hook
