Kahe sõja vahel asus Elvas ärimaja ametliku nimetusega Karl Kupi koloniaal- ja põllumajanduslik kauplus.
Selle esisein oli eriti tihkelt reklaamsilte ja -pilte täis.
Tollal polnud reklaam sugugi mingi bukletike, plakat või flaier. Selle poe puhul, mis asus aadressil Kesk 25, oli tegemist korralike metallist reklaamtahvlitega, kaetud väga kvaliteetse värvi ja lakiga. Selline oli tuntud kauba- ja tootefirmade esindusreklaam, mida saadeti väljapanemiseks alalistele ja eriti väärilistele jaemüüjatele. Järelikult oli selle poe omanik firmadele just selline äripartner.
Rahvusarhiivis hoitavalt fotolt vaatab vastu nullsoenguga ümara näo ja laiade õlgadega mees, silmadele abiks ümmargused mustas raamis prillid.
Karl Kupp sündis Rannu vallas Põdraotsa talus 9. augustil 1881.
Toona samas vallas koolmeistrina töötanud Jaan Kompus on oma mälestustes kirjutanud: „Pilt seisab mu waimusilma ees selgesti, kui hommikuti tuli naabrusest kooli wäike, tasase loomuga poiss, jalas pastlakesed, seljas omakoetud hallid willased riided,
kiwitahvel kaenlas, mille küljes kõlkus nööri otsas šwamm…“
Ja pisut edasi on mälestustes read: „Kui mina Elwa (köstriks –K.H.)kolisin, oli Kupp siin juba mõned aastad ees. Ta alustas oma karjeeri hotelli hoowipoisina, palwete lugejana, iseseiswa kõrtsimehena, teemaja pidajana. Kui kaupmees Kusta Parusk suri, võttis Karl tema kaupluse üle. Kauples lühikest aega majas, mille Elva majandusühisus ära ostis.
Karl aga ostis siis praeguse maja, ehitas selle ümber kaupluse jaoks, kus tänani ja oma surmani kaubitsemisega tegeles seda laiendades nõnda, et ta üks suurematest äridest praegu Elwas on.“
Oli see siis äriõnn või looduse poolt antud ärivaist, aga 1902. aastal oli 21-aastane Karl juba restorani omanik ning pidas söögi- ja lõbustuskohta tosin aastat järjest.
Siis tegi edukas ettevõtja kannapöörde, pani restoäri lukku ning sai Elvas korraga nii maja kui kaupluse omanikuks. Et õuel oli I ilmasõja esimene aasta, 1914, oli ilmselt miski üleüldisest olukorrast maailmas ja riigis ka mehe tegevusprofiili muutumise taga.
On alati olnud ettevõtjaid, kes siis, kui ärimootor ise ja headel tuuridel käima hakkab, ei oska äkki endaga suurt midagi peale hakata. Reisitakse, käiakse mööda erilise sisuta raute, vastuvõtte ja avamisi. Mõned pööravad mõtted ja rahakoti kaunite daamide poole või seavad sammud koguni mängupõrgusse.
Kupile meeldis ühistegevus. Eriti selle käivitamine. Ta kuulus nende hulka, kes, nagu öeldakse, asub ise endale elu jooksul ausammast ehitama.
Väljaandes Uus Eesti avaldati 5. septembril 1939 Elva ärimehele järelehüüe. Seda tüüpi materjal on sagedasti väga inforikas. Nii ka seekord:
„Kadunu seisis enamiku Elva seltside hälli juures asutajana, võttes osa nende tegevusest juhtiva jõuna. Elva tuletõrjeühingu esimeheks oli K. Kupp 20 aastat ja augusti lõpul (kuu enne surma – K. H.) valiti ta ühingu auesimeheks.
Elva omavalitsuse algusest senini oli ta vaestelastekohtu esimees. Pikemat aega on ta tegelnud Elva koguduse nõukogus, Elva Ühispanga juhatuses jne.“
Järelehüüdest jäi välja, et Kupp oli olnud veel ka Elva alevi volikogu liige, Elva Ühispanga nõukogu ja juhatuse liige, Elva Kindlustusseltsi
juhatuse liige, Elva Majaomanikkude Ühingu liige ning alates 1931.
aastast Elva Kaupmeeste Seltsi asutaja ja juhatuse liige.
Tegu oli mehega, kes pidevalt tahtis midagi teha ja kanda ka vastutust.
Elva köster Jaan Kompus meenutas: „Mõistlik ja õige. See oli Kuppi elus silmapaistev joon. Ajas oma asju mõistlikult ja oli sääljuures „tuli-õiglane“.“
Karl Kupp läks 58-aastasena hauda nõrga südame töttu ja maeti 6. septembril 1939 Elva kalmistule. Leinatalitus oli osavõtjate poolest linna suurimaid – ainuüksi elvalasi oli üle 100 inimese.
Kalju Hook
