Siin me oleme!

 Tore film oli see täpselt 40 aastat tagasi vändatud linateos, mida kurjad keeled pidasid vintispäi tehtuks. Tegelikult sai valmis aegadeülene komöödia.

Käesolevas loos kasutame seda pealdist kõige otsesemas tähenduses, et sellised me siin Elva vallas oleme.

Statistilises mõttes.

Statistika kohta on öeldud päris kurjalt. Et on olemas väike vale, suur vale ja statistika. Reeglina on arvude kogumi ülisuureks valeks pidamine muidugi ülekohtune. Aga mõni kord kipub tõele vastavaks küll.

Võtame näite poliitika valdkonnast. Sotsiaaldemokraatlik liikumine on maailmas võidelnud töövõtjate inimväärtsete palkade eest juba üle 120 aasta (Eestis alates 1905.aastast) ning sama kaua vedanud ka ametiühingulist liikumist. Täna on Eestis jõutud palgavaesuseni ja ametiühingute liikumine visiseb kui tuli märjas puus.

Järelikult meil sotse enam polegi. Aga statistika kuulutab, et Eestis on neid nii et tapab. Koguni ministriteks, Riigikogu eesotsas ja isegi Brüsselis.

Veel üks näide, seekord militaarvaldkonnast. Statistika järgi on meil siin Lõuna-Eesti maastikul olemas tervelt üks mahakukkunud rakett, ligi 4-meetrine ohtlik jurakas, mis kogemata Hispaania lennukilt lahti lasti.

Otsiti usinalt, aga ei leitud ühtegi. Kas teda nüüd tegelikult on või ei ole?

Meie jääme oma loos reaalse statistika juurde. Selle juurde, mis on Elva valla kodulehel kõigile lahkesti vaadata pandud.

Enne põhijuttu nentigem veel, et antud loos on põhiliselt kasutatud aasta tagasi valdade ja Elva linna ühinemise eel kogutud statistilisi andmeid ja vaadatud prognoose. Poleks paha need nüüd värskema pilguga üle vaadata.

Aasta tagasi nenditi, et Elva valla elanikkonna moodustavad (2017.aasta andmetel) 14 478 inimest. Selge, et see number kehtis mitte ainult aasta tagasi, vaid toonagi heal juhul tunnikese. Kindlasti keegi lahkus juba sellegi tunni jooksul parematele jahimaadele ja keegi sündis juurde. Sündis muidugi Tartus, sealses super-hüper-ravitööstuses.

Vallal ei ole enam ammu sünnitamiskohti, välja arvatud kiirabiautod. Viimaseid on Elvas, Kirde 14 asuva häirekeskuse käsutuses 24 ekipaaži. Aga seda nii Tartu linna, kui veel ka Eesti kuue lõunapoolse maakonna peale kokku.

Juba aasta tagasi teadsime, et valla seltskond väheneb. Kuigi rahvas ütleb, et seltskonna vähenedes pidi pidu paranema, on häirekelluke juba aasta otsa tilisemas. Sest loodus tühja kohta ei salli.

Omaette fenomen on see, et meie vallas on naisi vanuses 15-39 tervelt viiendik vähem kui samas eas mehi. Naised on ikka olnud targemad ja lähevad suuremal hulgal ka vallast kaugemale ametit õppima. Järelikult pärast seda ka alaliselt elama. Või rändama. Nüüd kui europiirid lahti, tuleb ühe USA kirjaniku ütlus sadamate ja meeseestlase kohta ümber sõnastada. Täna pole Euroopas enam ühtki linna, kus mõni naiseestlane ringi ei sebi.

See protsendisuhe annab kindlat märku, et Ukrainast siia tööle inporditud rinnakad daamid võivad valla meestele marjaks ära kuluda. Kuna kodune naiskägu on ikka heledama häälega, siis segaperedes hakatakse varsti hommikuti ütlema mitte „Tere hommikust“, vaid „Zdorovenki Bulõ“.

Seega meie ettevõtjad on odavama tööjõu jahtimisel kõrvalnähtusena ka segaperesid loomas. Hea vähemalt, et rass ei segune (rass ei pidavatki lõplikult segunema), kuigi ärimehed võivad hakata varsti tooma veelgi vähenõudlikumaid, näiteks vietnamlasi või mongoleid.

Meenutamist väärib aastatagune konstateering, et elanikke oli viimase viie aasta jooksul vähenenud kõige rohkem Rõngu kandis – ligi 10%. Täpsemini 271 inimese võrra. Ja vaevalt et see tendents järsku peatunud on. Imestamist väärt, sest Rõngus on tööstust ja seega ka töökohti ikka olnud. Rahvamaja, raamatukogu ja muu kultuuripinnas samuti väga heal järjel. Järelikult on puudu midagi muud.

Vastupidine pilt vaatas vastu Konguta kandis. Sinna tuli viie aastaga rahvast 59 inimest juurdegi, peamiselt Karijärve ja Vellavere piirkonda.

Elva linn on samuti olnud rahvastiku poolest kahanejate hulgas. Kaheksa aastat tagasi oli siin elanikke 6300 ehk oma 500 inimest rohkem kui praegu. Viimase viie aasta jooksul on suhteliselt rohkem elanikke lahkunud Üleraudtee, Mahlamäe, Verevi ja Peedu limmaosadest. Juurde on väheke tulnud Kruusale, Kadakale, Kesklinna ja Arbimäele.

Mingid protsessid siin kindlasti jätkuvad. Aga kas just sarnased?

Suve oli tänavu vaevu kuu aega, sedagi ülikuumana. Suureks üllatuseks sellest piisas, et Elvas polnud äkki müüa ega üürida ühtki elamispinda. Kui ülikallid 60 000-eurosed superkorterid välja arvata…

Mida me siin oma inimestega ka teeme ja millega tegeleme?

Üle 700 elaniku käib lasteaias. Poole rohkem – 1550 – käib koolis.

Kas see tähendab, et pooled lapsed vallas koolieelsetesse lasteasutustesse ei lähegi? Kaugeltki mitte! Selline statistika oleks tõesti juba suurte valede killast. Lasteaias käiakse kolm aastat, koolis kaksteist. Seega kool hõlmab kaksteist aastakäiku varasemaid lasteaialapsi.

Muide, kooliajaga on meil täpselt nii, nagu pensionite maksustamisega, mis pärast respublikaanide lühikest võimulolekut ja majanduskriisi püsis edasi üle 10 aasta. Nõuka-ajal kergitati kooliaastaid 11-lt tosinani ettekäändel, et õpitakse süvenenumalt vene keelt. See eesmärk on ammu ära nullitud, koolis käivad aga edasi juba täiesti töö-, professionaalse arengu ja abielueas inimesed.

Pensionäre on meil teadagi iga viies. Ja keskmine pension pole samuti mingi saladus. Huvitav on viiendatel kuupäevadel jälgida liikumist valla poodides. Sel ühel päeval tunneb pensionär end tõeliselt väärikana. Seisab kõigepealt pikas sularahasabas (kui muidugi kassaautomaati on), sest kaardimaksetega ja üldse usaldusega pankade vastu on tal raskusi. Siis teeb poes kobedamad ostud. Taadid, salapärased näod peas, klapivad mitme peale soru viina. Rohkem meenutuseks ammustest aegadest. Poe taha seda jooma ei minda.

Ja kuigi viimane pensionieelne nädal elab eakas reeglina õhust ja armastusest, jätkub tal vahepeal raha ka selleks, et küllatulnud lapselapsele viiekas või šokolaad pihku pista. Ja see jääb lapsele ka eluksajaks meelde.

Ülejäänud austatud seltskond on tööealised. Vaatame, mida statistika tööhõive kohta aasta tagasi ütles.

Vallas on jätkuv alt 9 suuremat ettevõtet, mis esindavad põhiliselt töötlevat tööstust. Sega ollakse alltööhankes.

Üks 9-st on COOP, mis tegeleb kaubandusega. Aga juba ka pangandusega, hasartmängudega (võitudena autod) ja viimasel ajal nutikassa kaudu ka klientide ajutegevuse treenimisega.

Algul oli aimata, et nutikassaga tahetakse kassiirid töötute ridadesse saata. Aga näha on, et see võtab veel kõvasti aega. Eakam jääb ikka inimkassale truuks. Saab vähemalt paar elavat sõnagi vahetada.

Meie tööealised on põhiliselt (80%) hõivatud äriühingutes, 13% tegutseb avalikus sektoris ja 7% nimetab töökohaks MTÜd või SAd. Uusi töökohti pole ju juurde tulnud. Vastupidi, vahepeal palus kaua elada näiteks Peetri Pizza.

Kaubandusega on meil hõivatud 9% tegijatest. Iga kümnes on meil põllu- või metsatööline. Poolteist protsenti tööväest moodustavad ehitajad ja – oh üllatus! – 1% on vallas mäetööstuses tegev.

Mainimata on veel kaks tööealiste kategooriat.

Töötuid on vallas 6%, mis pidi olema vähem kui Eestis tervikuna. Nende puhul tuleb kindlasti arvestada, et statistika võib petta. Töötuna hoitakse inimest arvel põhiliselt niikaua, kuni ta töötu toetusraha saab. Seega pole ime, et näiteks Narvas istuvad tegelikud töötud päevad läbi jõe peal oma silmutorbikute juures või niisama vee ääres õngekene peos. Meil Võrtsul ja Verevil sedasorti kogunemisi veel ei täheldata.

Suure seltskonna moodustavad meil rändtöötajad. Kõige rohkem käib Tartus tööl Puhja kandi rahvast. Elvast liigub sinnapoole igal tööpäeval ligi 2400 inimest. Seepärast ongi vallas kõige elavamad just Puhja-Tartu ja Elva-Tartu bussillinid. Kümmekond väljasõitu iga päev. Elva puhul veel rongid pealekauba.

Aga huvitav on ka vallasisese töörände olemasolu. Rõngusse sõidab iga päev tööle (2013.aasta andmetel) keskmiselt 720 inimest. Pisut vähem sõidab samast hoopis päevaksotsaks minema.

Rändtöötajad saavad nüüd korralikult kokku hoida – bussisõit on tasuta.

Tänavapildi järgi otsustades on Elvast Soomes tööl käijaid vähemaks jäänud. Või vähemalt selliseid kalevipoegi, kes nädalavahetustel kodulinna külastasid. Oli ju üsna tavaline, et Konsumisse tuli laupäeval seltskond valjuhäälseid poolpurjakil mehi, kes mitu ostukäru kuhjaga täis panid ja siis kassasabas igati endale tähelepanu püüda üritasid. Lõppakordiks oli kassiiri nina alla viiesajaliste viskamine.

Statistika pakub andmeid ka selle kohta, mida varajase ärkamise, pika või lühikese sõidu ning korraliku päeva- või öötöö eest ka kätte saab.

Seda paraku brutopalgana, mitte tegeliku ostujõuna. Brutos on töötasu meie vallas madalam kui Eesti keskmine. Meestel näiteks nii 100 eurot kuus.

Tallinnas on üldse maainimesel raskem hakkama saada – kõik on kallim ja ta ei tea ka seda, kust midagi odavamalt saab.

Naistel oli meil 2017.aastal brutopalk (jumala eest ei taha feministe ärritada!) 950 euri ja meeste oma 1183 euri kuus.

Brutopalga statistika on petuohtlik. Sest valitsus võtab sellest 40% tulu- ja käibemaksuna ning üle 10% aktsiisidena, seega üle poole töötegija käest ära.

Aga loodus on meil ilus! Eriti sügisel.

47 protsenti valla pinnast on lagedat. Hea seegi! Kui näiteks aeroplaaniga Helsingist Brüsselisse lendad, näed all ainult pruunikas-halli lagedust, kusjuures sama värvi on ka veed. Inglastel sama lugu, nemad aga vähemalt taastavad praegu oma metsa. Venemaalt on juba tellitud ka hundid ja karud.

Metsa ja põõsastikku on meil 41 protsent pindalast, soid ja rabasid 8.7 protsenti ja veekogusid (ainult!) 0,8 %.

Meil on neli maastikukaitseala, neli looduskaitseala, mõisaparke ja muud taolist peale selle. Meil kasvab 36 kaitsealust taimeliiki.

Põllu- ja metsamaad on meil 83 protsenti.

Peavarjuga on lood nii, et valla iga elaniku kohta tuleb keskmiselt 30 m2 korralikku katusealust (kuurid-küünid-aidad pealekauba).

Elamispind on muidugi vanavõitu. Mitu-setu korda remonditud. Tervelt viiendik sellest on ehitatud kuni 1980.aastani, viljakatel taasiseseisvumise aastatel on seda juurde rajatud vaid 7%. Rikaste poolt.

Aga pakume lahkesti peavarju ka võõrastele. Vallas on üks hotell (viktoriiniküsimus – kus see asub?), 4 motelli ja 12 turismitalu ehk puhkemaja.

Kui omal ajal polnud mingi ime, et suvitaja elas kogu puhkuse aja Elvas, siis praegu on öömajale asumine täiesti kokku kuivanud – valla keskmiselt on suvel järjestikku ööveetmisi alla kahe. Vist müüakse väga häid telke!

Tegelikult meelitavad meie rahvast muidugi välisrannad ja muud sealsed suvituskohad. Pealegi läksid lennupiletid kah vahepeal odavamaks. Eriti ettemüügiga. Ja meie oma puhkusevõimalusi välismaal ei reklaami.

Teed on meil korras. Lõviosa ehk 698 kilomeetrit (61%) on kruusakatte all, kõva kattega teid on 240 kiloeetrit ja lihtsalt pinnateid 200 kilomeetrit.

Jõukuse osas oleme aga enamjaolt vaesed. See tähendab, et läänes domineerivale keskklassile kohaselt ei saa me aidata vaesemaid, palgates neid lapsehoidjateks, kodukoristajateks, muruniitjateks ja paljuks muuks veel. Teeme aga kõik ise.

Elva Elu