126 aastat tagasi, septembris 1892 sündis Aakre vallas, Weissbergi talus poisslaps, kellele pandi nimeks August. Perenimi oli isalt võtta – Toomingas.
Sellele poisile andis saatus 81 eluaastat, neist enamuse Tartumaa metsikus looduses. Sinna püstitas ta algul koopa, siis metsaonni ja elas nii, nagu elasid inimesed rauaaja alguses. Kaasaegne meedia kasutas Kusta viimaseid eluhetki kirjeldades stamplauset „suri sügavas vaesuses“.
August ehk Kusta alustas 18-aastasena ajakirjanikutööd. Seejärel otsustas noormees avaldada ise ajakirju ja ilmutaski neid endale ostetud trükivarustusega. Enne aga tõi rahva ette oma eluloolise (noormees oli 21 aastat vana!) jutustuse Otsijad. 10 aastat hiljem kirjutas Kusta naljamängu Ahned neiud.
Vahepeal läks agaraks ajakirjade ilmutamiseks. Üks neist oli ajakiri Tõrvik. Seda trükkis Kusta vaheaegadega aastatel 1917-1935. Pikim vahe oli 10 aastat (1918-1927). Ta oleks koostanud sellenimelist lugemist kauemgi, aga ajakiri keelati ära. Seda „tänu“ Kärstna valla rätsepa poeg Hendrik Adamsonile. kes kirjutas luuletuse pealkirjaga „Per se“ (läbi iseenda). Kusta juhtus olema ainuke mees, kes sellise pealdisega kirjatöö avaldas.
Paralleelselt Tõrvikuga ilmutas Kusta 2 aastat ka žurnaali Aeg (kuni 1934.aastani) ja 8 aastat kuukirja Hääl. Meie naabritele, otepäälastele on muidugi märgiline see, et Kusta koostas ja trükkis 1932.aastal ajalehe Otepää Teataja esimesed 11 numbrit.
Kusta lahkus siitilmast 31.märtsil 1973.aastal. Surma kohaks on ametlikes paberites märgitud Viljandi.
Alles siis sai Kusta kuulsaks üle öö. Nii kirjutas Elva Postipoisi 2010.aasta 5.juuni numbris ka meie ajakirjanik Milvi Kapaun: „Rõngu lähedal Koruste külas Salulaane metsas omaehitatud onnis erakuna elanud ja samas kirjatöid väja andnud ajakirjanik ja kirjanik August Toomingas, kirjanikunimega Kusta Toom (1892-1973) sai esmakordselt teletähelepanu osaliseks pärast surma 1973. aastal. Eesti ainulaadseima kirjastuse, trükikoja ja ajalehetoimetuse omanikust huvitus telemees Mati Talvik. Omapärase kirjamehega tal kahjuks kohtuda ei õnnestunud, kuid Kusta Toomi eluloo kohta sai toona filmilindile väärtuslikke kaadreid ja intervjuusid“. Milvi kirjatükist on pärit ka Mati Talviku otsekõned.
Kustast filmitegemist meenutas Talvik nii: „Mõni nädal pärast Kusta surma tegin temast lõigu saates Palav puder, mis oli Eesti televisiooni eetris ajakirjanduse päeval 5. mail… Meil õnnestus üles võtta kõik, mis oli veel päris hästi säilinud Kusta eluasemest ja tema omaehitatud vanast harmooniumist. Maja oli veel püsti, kuigi viltu”.
Elu viimased päevad Jämejala haiglas veetnud Kusta Toomi põrm sängitati Rõngu surnuaeda alles mitu kuud hiljem. Mati Talvik, August Eelmäe ja Kaljola Kirt leidsid kadunukese Tartu ülikooli anatoomikumist.
Mati Talvik: “Helistasin Jämejala haiglasse ja küsisin, kas olete tema matused korraldanud? Kas kirjanike liitu informeerisite? Vastasid, et kirjanike liidust oli üks daam öelnud, et ei neid see mees ei huvita,” rääkis Talvik. “Haigla saatis omasteta laibad Tartu ülikooli anatoomikumi arstitudengitele õppematerjaliks. Anatoomikumist öeldi aga mulle, et sinna pole teda toodud. Sõitsime siis Kirdi ja Eelmäega sinna. Suure puuridvaga leidsime Kusta formaliinivannidest üles. Autojuht, kes Kusta sinna tõi, oli unustanud paberid kantseleisse üle anda.”
Mati Talvik jäädvustas filmilinal Kusta Toomi kirjanduslikke katsetusi, tema poolt välja antud ajalehti ja ajakirju. Oma mälestusi kirjanikust meenutasid Koruste raamatukogu direktor Maie Loot ja Abja gümnaasiumi ajalooõpetaja Aksel Tiideberg.
Mati Talvik: „Maie Loot rääkis pikalt-laialt Kustaga seotud lapsepõlvemälestustest. Tema isa oli Kustaga hea sõber, käis tihti neil külas, sai kõhu täis ja anti ka kartuleid kotiga kaasa. 80-aastane Aksel Tiideberg, kes on praegugi veel Abja koolis ajalooõpetaja, käis poisikesepõlves vaatamas, kuidas Kusta harmooniumi mängis. Kui Tiideberg hiljem Valguta kooli juhataja oli, käis Kusta tema juures klaverit mängimas – et mänguoskus rooste ei läheks. Mängis väga ilusti. Arvatakse, et kui tal poleks see kõrvakuulmine nii kõva olnud, võib-olla oleks ta muusikuna palju kaugemale jõudnud kui kirjamehena.”
Kustast kui iitkandi kuulsusest on tänane Riigikogu liige Krista Aru kirjutanud 2009.aastal monograafia. Tegelikult rääkis see kolmest tähelepanuväärsest isiksusest: Karl August Hermannist, Jaan Tõnissonist ja Kusta Toomist.
Meie loo lõpu poole oleks paslik üles tunnistada, et enne viimast sõda August Toomberg ikkagi väga tundmatu ei olnud. Olgu selle tõenduseks lugu, mis avaldati 10.mail 1936 ajalehes Päewaleht pealkirja alla „Salulaane „kirjanik“ Kusta Toom omapärase erakuna“:
—-
„Wõrtsjärweäärses põlises Salulaanes, Pikasilla ja Rõngu wahel, asetseb A u g u st T o o m i n g a erakuhütt, kus see omapärane inimene annab Kusta Toome warjunime all välja rea ajakirju. Siit teeb ta oma seltsiliste, koerte, saatel sageli ka jalamatku Wiljandisse, Tartusse ja isegi Tallinna, et tuua seljaskantava kotiga paberit ajakirjade jaoks. Räbaldunud riiete tõttu peetakse teda kõikjal muidugi kerjuseks. Need tema ajakirjad on tõesti ainulaadsed ja näitawad mehe haruldast püsiwust. Pikema elueaga neist on
„T õ r w i k”. mis ilmus 1917. a. kuni 1936. a., millal mõnesugustel formaalsetel põhjustel oli sunnitud jääma seisma. ..Tõrwikut” ilmus aastas üks wõi kaks paarikiimneleheküljelist numbrit. 1933 —1934. a. ilmus tal teise ajakirjana „A e g”, mis püüdis olla ajalehelikult päewakajaline. 1934. a. „Aeg” suleti siseministri otsusel. Kolmanda ja praegu ainukese ajakirjana ilmub Kusta Toomel „H ä ä l” 1933. a. alates. ..Hääl” ilmub praegu iga kuu 4-teheküljeilise kaksiknumbrina. Teda on wõimalik isegi tellida igast postkontorist, tellimishind on kuus 8 senti. Oma ajakirju Kusta Toom teeb täiesti üksi: kirjutab, laob, trükib wäikese käsipressiga, saadab laiali, kogub tellimisi jne. Et nende wälimus on sealjuures äärmiselt armetu, on iseendast mõistetav, eriti weel seetõttu, et rahapuudusel ta sageli peab trükkima neid pakkimispaberile. Mõni number on nii segane, et üldse ei saa lugeda kuid waewalt neid keegi peale Toome enda loebki. Seepärast on tal olnud sekeldusi politseigagi, kes arvas, et Kusta Toom talle nimelt saadab sundeksemplarideks sääraseid numbreid, mida ei ole wõimalik lugeda. Ms puutub aga kaastöösse, siig selles suhtes esineb Toome ajakirjades isegi tuntud nimesid. Nii ilmub „Hääles” juba möödunud aastast saadik Hendrik Adamsoni autobiograafia „Endel Nolisalu ja tema neli talu”; siis on ta hankmud weel kaastööd Hugo
Raudsepalt. August Sangalt j. t. Alatisteks kaastöölisteks on Frieda ja Johannes Selg. Marta Kuus, Woldemar Rajalo, Juhan Ristla j. t. Nii et ..Hääl” võib päris õigusega kanda allpealkirja ..Illustreeritud belletristika ja kunsti surnaal”. Suure osa ajakirja ruumist võtawad aga sageli oma alla „perekondlikud uudised” ta koertest. Näiteks: ..Perekondline uudis. Toom’i kirju emane koer poegis küünal talwepäewal Viljandi rännul teeääres öömajal olles, üks kutsikas on „koopas”, teised on äraantud.” (..Hääl” nr 3—4, 30. 3. 1935).
Kuid säärane pole August Toomingas olnud kogu aeg. Toomest loodeti üsna palju. Ometi ei saanud temast muud kui Salulaane erak, kelle looming pääseb vaid ta oma ajakirjadesse… Teatud kaldumusi Toomel oli sääraseks erakluseks juba sellal. Nii loeme ta autobiograafilisest romaanist ..Otsijad”: ..Ta oli nagu imeliku tuima loomuga; igas seltskonnas oli ta arusaamata ja wõõralik inimene, koda teised nokkima ja tonkima kippusid… Teda oli teiste inimeste seas wäga harwa näha. kõneldi, et ta wõib päewade ja ööde wiisi metsasid mööda hulkuda, raamatuid lugeda, kirjutada ja magada kuni nälg teda koju ajab…“
Maailmasõja ajal ta reisis mitmel pool Euroopas ringi, oli paar aastat Duisburgi, Kölni ja Esseni ümbruses söekaewuriks. istus salakuulamises kahtlustatuna kinni jne. Vabariigi alul siirdus ta aga oma kodukihelkonda, Salulaane üksildusse. Alul elas koopas ja hiljem ehitas endale kesk metsa ise wäikese majakese. 1926. a. see maja põles aga maha ühes Toome üsna snure raamatukoguga. Suwel püstitas ta aga uue ..maja”, kus elab praegugi. See on 4×6 sammu suur ja sisaldab ainult ühe ruumi, millel on pliit keskel et jälle põlema ei saaks minna. Mööbliks on laud. tool, madal kapp ja üles seina külge kinnitatud woodi et ussid juure ei pääseks. .. Maja ehitus on niiwõrd nõrk. et ei pea ulakaid poisikesi, kes sageli käiwadki teda tiilitamas. Seepärast siis pikemate matkade ajaks ta peidab oma „trükikoja” kuhugi metsa ja lööb ukse ning akna laudadega kiuni. Korra Tartus käies kandis ta isegi tähed kotiga kaasas. Hurtsiku lääneotsas on tal kümne ruutsammu suurune tubakaaed. Toom on nimeilt kirgline suitsetaja. Kuna ta aga «linnatubakat” ei jõua osta. siis peab selle paratamatult ise kaswatama.
On huwitaw märkida, et halva kuulmise pärast pole Kusta Toom käinud päevagi koolis. Lugema ja kirjutama õppis ta vanaisalt, kes oli 25 a. olnud Kirepis koolmeistriks. Peale selle vöttis ta rohkesti tunde ka teistelt.
Kusta Toome eluwiisidest teab ümbruskonna rahwas rääkida mõndagi huwitawat. Eriti ..boheemlikult” elawat Kusta Toom sügiseti: kui kõht tühjaks läheb, wõtab wäikese paja kepiga selga ja toob metsaäärsest allikast wett, mõnelt kartulipõllult ka kartuleid. Pada kahe kiwi wahele, tuli alla ja warsti ongi söök walmis. Üldse kodus tal ei olewat peagu mingisugust söögimaterjali: kui kõht tühjaks läheb, minewat külla, et sealt hankida söögipoolist. Metsas käies kandwat ta endaga alati wäikest redelit kaasas, st huntide ja karude eest Puu otsa ronida. Salulaanes on nimelt kõrged puud, millede oksad algawad üsna ülalt, nii et ilma redeli abita ta ei jõudwat oksani üles ronida. Metsast wälja tulles peitwat aga redeli kuhugi põõsasse. Ka kartwat ta pööraselt usse. Nende pärast ei julgevat ta mujal magada, kui kõrgel seina külge kinnitatud lawatsil. Ning kolmandaks kartwat ta naisi.
Olgu esimese arwamisega kuidas on, aga see wiimane on küll wale…
Iseõppimine teel on ta täiesti ära õppinud saksa keele ja loeb rootsi ning soome keelt“.
Elva Elu
