| Helistas helilooja Alo Põldmäe ja küsis muuhulgas, kas tean, kus asus Elvas enne viimast suurt sõda Pavlovi maja. Tema teada oli selle hoone seinale 1926.aastal pidulikult kinnitatud memoriaaltahvel laulja Zinaida Jurjevskajale. Alo on trükiks ette vamistamas raamatut ning selles tahab ta jäädvustada oma teose peakangelase häid suhteid ka selle maailmakuulsa lauljatariga. Alo teadis, et Jurjevskaja veetis 1920.aastate algupoolel Elvas oma suvepäevi.
Hing ei andnud rahu ja tuli hakata seda intrigeerivat uudist lahti harutama. Mis muud, kui asusin uurima vastavat venekeelset lektüüri. 
Zinaida Jurjevskaja (kodanikunimega Lenkina) sündis 10.juunil 1892 Elva „külje all“ Tartus. Huvitavad on kaks asja. Esiteks ei ole midagi lugeda tema vanematest, teiseks – pea kohe pärast tema sündi muutis Vene marurahvuslik võim Tartu (rootsipärase Derpti) Jurjeviks. Linna nime võttiski Zinaida hiljem oma näitlejanimeks. Pere polnud vaene. Tütar, väga ilusa häälega ja hea muusikalise kuulmisega, suudeti saata – ärge arvake, et konservatooriumisse! Neiu ei tahtnud muusikast kuuldagi. Ta läks õppima Peterburi Nais- (Bestuževi) kursustele ajalugu ja keeli. Aga konservatooriumisse sattus ta ka. Ja seda tänu sõbratarile, kes pidas Maria teatris laulja ametit ja kes väsimatult tegi Zina keskel selgitustööd. Kogu asja rikkusid ära enamlased, kes ilmusid lagedale oma revolutsiooniga just siis, kui Zinaida muusika kõrgkooli lõpetamas oli. Et hinge ja isegi elu sees hoida, tuli noorel daamil esineda teatrilava asemel mitte eriti klassikaliste lugudega tööliste ja madruste ees. Konservatooriumis viis saatus ta kokku toonase rektori ja kuulsa helilooja Aleksandr Glazunoviga. Mees võttis andeka neiu oma patronaaži alla ka pärast konservatooriumi lõpetamist. Seni, kuni Zinaida sai tuttavaks ja abiellus aadlikust ohvitseri Georg von Brehmeriga. Mees oli Vene eliitüksuse, Senjonovski polgu komandöri asetäitja ja kogus kuulsust I ilmasõjas. Tema vend teenis hiljem, samuti ohvitserina, Vene kodusõja rinnetel valgete Vabatahtlikus armees. 
1919.aastal sai Zinaidast Petrogradi Maria teatri solist. Mõnda aega esineti koguni paaris Fjodor Šaljapiniga. Noor laulja sai kuulsaks osatäitmistega „Deemonis“, „Jevgeni Oneginis“, „Faustis“ jm. 1920.aastal võtsid punased lauljatari kinni ja pistsid trellide taha. Süüd leiti selles, et abikaasa oli ohvitser ja tolle vend tegutses vastaspoolel. Ei tea, kuidas oleks asjad arenenud, aga appi tuli seesama Glazunov, kes mingite nippide abil suutis Zinaida vabadusse päästa. Võib arvata, et tarkpea Glazunov oskas probleemi seostada tema järgnevate muusikaetendustega Eesti Vabariigis. Muusikamees ja orkestrijuht oli keeldunud võõrusetendustele sõitmast, kui talle ei anta kaasa sopran Jurjevskajat! Parasjagu käis rahu sobitamine Eestiga ning siitkaudu viisid enamlased välismaale hoiule hulgaliselt tsaarikulda. Suhted pidid olema head. Võõrusetendused muutusid Jurjevskaja jaoks sujuvalt põhitööks tema sünnilinnas. Venemaale tagasisõidust ei tulnud juttugi. Kontserdid toimusid ka Tallinnas, kus teda samuti väga südamlikult vastu võeti ja mispuhul temast kirjutasid ka valismaa ajalehed. Suvi aga möödus Elvas. Poolteist aastat pärast Eestisse jõudmist tuli Zinaidal soov Euroopat vaatama minna. Seda enam, et saabusid kutsed ka esinemisteks. |
Esimesed välismaal viibimise kuud – jaanuar-veebruar 1922 – töötas Jurjevskaja Berliinis, Blüthner Hallis. Õige pea kutsuti lauljatar Berliini Riigiooperisse, kus debüüdiks sai Rimski-Korsakovi „Kuldkikas“. Peagi aga tuli ka läänelik klassika. Press kuulutas Jurjevskaja rahvusvahelise mainega solistiks. Petrogradi tšekistid aga kiristasid hambaid.
Mais 1923 algas Zinaidal ringreis mööda Saksamaad. Ta laulis Zoppoti, Wiesbadeni, Düsseldorfi, Breslau, Esseni ja Magdeburgi püünedel. Saksamaalt viis tee juba Brüsselisse, Haagi, Rotterdami ja Prahasse.
1924.aastal läks Jurjevskaja Berliini Riigiooperisse tagasi. Siin ootas teda Leoš Janačeki ooperi „Janufa“ esietendus. Aga ka Euroopa teised lavad ootasid teda. Aastal 1925 nautis tema laulu juba näiteks Amsterdam. Sofina ooperis „Roosikavaler“.
Muidugi tahaksime me elvalastena väga ja väga saada kinnitust, et ehk ka juba üle maailma kuulus lauljatar suviti meie kodulinna üles leidis. Paraku esialgu mingeid andmeid selle kohta ei ole.
Zinaida Jurjevskaja elus algas 3.detsembril 1925 ülilühike, väga salapärane ja kahjuks traagiline aeg. Teame vaid niipalju, et sel päeval saabus ta Šveitsi, asulasse nimega Andermatt. Ta pani end kohalikus võõrastemajas võõra nime all kirja ja läks kohe ümbrusega tutvuma. Viimasena nägi teda kohalik Gaspar Renneri nimeline mees.
Selle, et hotelli värske asukas polegi tagasi tulnud, st. on kaduma läinud, avastasid võõrastemaja teenijad alles järgmisel päeval. Muidugi anti juhtunust teada ja saadi ka ise teada, kellega tegu. Ning hakkas liikuma uudis, et kaunis daam olnud tugevas stressis ning heietanud midagi enesetapust…
Zinaida Jurjevskaja keha leiti 4.aprillil 1926 kohalikust jõest, kui jääkaan oli ära sulanud. Ta maetigi sinna, Andermatti. Saatus oli andekale naisele kinkinud ainult 33 eluaastat, needki täis meeletuid sekeldusi.
Jah, Zinaida Jurjevskaja kasutas psühhiaatrilist abi. Ta tegi läbi ravikuuri Berliini kuulsa psühhiaatri Otto juures. Mis puutuh tema saabumisse Andermati linnakesse, siis sellele eelnes primadonna ootamatu telegramm Berliini ooperiteatrisse, et tema ema on raskesti haige ja Zinaidat oodatakse Tartus, Jaama tänaval majas nr.20. Abikaasa saatis Zinaida Tartu poole teele Berliini raudteejaamast 1.detsembril. Tartu asemel ilmus kaunitar kaks päeva hiljem hoopis Andermati hotelli „Kroon“. Linnake väga vähe tuntud ei olnudki. Siin paiknes Euroopa üks mägikuurorte oma kuulsa Schöllenenschluchti kuristikuga. Küllap see andiski alust kirjutada sopran Jurjevskaja surma põhjuseks „hukkus mägedes“.
Täna, 92 aastat hiljem, on meil põhjust vaadata asju teise pilguga. Avalikuks on tulnud nii mõndagi sellest, kuidas Punavene võimurid arendasid rahvusvahelist terrorit ja poliitilisi mõrvu ning õiendasid arveid paljudega, kel õnnestus põgeneda välismaale. Kas ka Elva suvekülalise Zinaida Jurjevskajaga, sellest ajalugu esiotsa vaikib.
Samal aastal panid elvalased Pavlovi maja seinale memoriaaltahvli.
Kalju Hook
Alole suur tänu huvitava fakti eest! Ja väga loodaks lugejatelt juhatust, kus see Pavlovi maja Elvas asuda võis. K.H.
