Käisin Pukas 80-aastase proua juubelil.
Kojusaamine oli detailselt läbi mõeldud. Aga nagu öeldakse, inimene mõtleb, jumal juhatab. Plaanis oli Pukast rongiga Elvasse jõuda, siis Elvast edasi bussiga Tartusse ja sealt samasuguse sõiduriistaga koju Lähtele sõita.
Buss sõitis välja just siis, kui rong Elvasse jõudis.
Pole hullu, mõtlesin, poole tunni pärast pidi minema uus buss.
Aga …
Mõned asjad tulevad ette ilma plaanita.
Pärast sünnipäeva tekkis vajadus kuhugi keisri moodi jalgsi minna. Läksin Elva raudteemaja ootesaali ukse juurde.
See oli kinni! Ja oli silt, mis teatas, et “Laupäeval kella 15.00 avatud”. Ja oli veel uuem teade, mis selgitas, et ootesaal on üldse pikemat aega, pea augustikuu lõpuni kinni.
Mina hädas. Põõsaid läheduses küll oli, aga rahvast liikus ja naisterahval ei jätkunud kasvatamatust keset põõsaid kemmergut avada.
Kusagile mujale ka minna ei osanud.
Otsustasin siis vapralt Tartuni vastu pidada. Ja pidasin ka.
Aga, nagu tellitud, oli ka siit buss juba Lähtele ära läinud. Kusjuures selle päeva viimane.
Tartus sain hädale abi. Ja, süda trotsi täis, võtsin takso. Mida rikkal penskaril häbeneda on?!
Sõidame Lähte poole ja mida ma auto aknast näen – Amme jõe ääres kergliiklustee kõrval seisab kena kemps, nagu neid ikka võistluste ajal paigaldatakse.
Aga see seal oli statsionaarne.
Ja siis võtsin ma oma sekeldused kokku alljärgevalt.
Elva tahab olla puhkajate linn. Samas nii vajalike asjade peale nagu kemmerg pole jaama piirkonnas, kuhu kõik sõiduvahendid kokku sõidavad, üldsegi mõeldud.
Raudteejaam on koht, kuhu väga palju jalutajaid, puhkajaid, matkajaid, reisijaid ja muidugi ka läbisõitjaid alatasa satub. Ja milline üllatus – asjale peab minema põõsa taha, sest kemmerg on lihtsalt kinni. Tule taevas appi!
Transiitreisija
(autori nimi on toimetusele teada)
