Valla elukorraldus areneb. Eelmisel nädalal saime teada, et paika on saanud meie tublimate tunnustamise põhimõtted ja et regaalide jagamine on eraldi kahe asutuse pädevuses – volikogu jagab ühtesid, vallavalitsus teisi.
Kord nõuka-ajal oli siinkirjutajal hädasti vaja Tallinnast Piritale jõuda. Vana hea tuttav, endine taksojuht, viiski oma autoga pärale. Ütlesin sihtpunktis selge ja valju häälega „Aitäh!“, mispeale tema kostis vaikselt: „Nii palju pole ka vaja, kolmest rublast oleks küll“.
Teksti eelmises lõigus ei peitu mingit vihjet. Või ikkagi on?
Oleks väga kena, kui eeskätt loomingulises valdkonnas silmapaistnu puhul kaasneks tiitliga ka teatud aineline tunnustus. Loovisik paigutab selle kindlapeale oma järgnevasse tegevusse ja sellest on kasu väga paljudele.
Suure peomaja avamine
Reedel leidis aset üks väga märgiline sündmus. Elva linn ja küllap ka vald said enda käsutusse toreda avara peomaja. Majal on huvitav nimi – Waksali Wabrik.
Nimetuses on korraga mitu vihjet. Selles hoones on tegutsenud Elva Leivatööstus, seejärel kondiitritsehh ja pärast aastate pikkust vahet veel ka puidutöökoda. Nii et üks vabrik teise otsa.
Samas on peomaja rajamisse andnud väga palju energiat ja vahendeid Waksali restorani omanik Aivo Johanson ning seetõttu kõlavad ka mõlema asutuse nimed kenasti kokku.
Kulda-karda uues peomajas pole, kuid MTÜ Elva Elama liikmete jõul on majas Pikk 43 saanud valmis meeldiva sisekujunduse ja korraliku välimusega koht, kus võib nüüdsest tähistada ka suuremaid sündmusi linna, valla ja selle kodanike elus.
Professionaalse kunstniku tehtud on mõnus sisedisain, sealhulgas ka hiiglaslik seinamaal, mis väga meenutab Arbi järve ääres asunud Kultuurimaja karpi. Väga originaalne oli kujutatud maja ette paigutada ka mõned mustavalgekirjud vissid. Maja sees on hea aura.
Peomaja olid kutsutud avama valla aktiivsemad inimesed. Üritusest võttis osa üle 40 külalise. Vallavanem Toomas Järveoja kinkis vanale majale uue sisu ja otstarbe andnud mtülastele õnne sümbolina hobuseraua. Tulevastele külalistele jääb hinnata, kas raud ka õigesti ukse kohale asetatakse – ikka suunaga uksest sisse. Nagu peab. Avamistseremoonia lustakama poole täitis Indrek Taalmaa ja tegi seda suure huumorimeele ning talle omase meeldiva lihtsusega.
Waksali Wabriku peomaja mahutab vähemalt sada külalist. Veel kord leidis kinnitust MTÜ Elva Elama idee, et vallakeskusse ei pea ainult e l a m a meelitama, vaid siin ka efektseid positiivseid e l a m u s i tekitama. Et Elva elaks täiel rinnal.
Väga tähtis aastapäev
Ajaloosõpradele pole muidugi teadmata, et üleeile, 13.mail, täitus täpselt 25 aastat päevast, mil Euroopa Nõukogu hääletas Eesti vastuvõtmise poolt Euroopa Liitu. Eile veerandsada aastat tagasi heisati Euroopa Nõukogu hoone ees Eesti riigilipp.
Kõik ehk ei mäletagi Venemaa toonast suure vaeva nägemist, et meie riiki Euroliitu vastu ei võetaks. Siin diskrimineeritavat venelasi. Mu 8-aastane lapselaps tuli paar nädalat tagasi Tallinna Maximast tühjade kätega koju tagasi. Ostul läks vaja poetädi abi, too aga rääkis lapsele arusaamatut keelt. Suurriiklikke šoviniste meil ikka veel liigub.
Samas toimib meie ühiskonnas ka nähtus, mida on kombeks sõnastada „suurem katoliiklane kui paavst ise“ ehk, parafraseerides seda ütlemist siinsete olude tarvis, on meil väga palju muudest rahvustest inimesi, kes on teinekord meist isegi suuremad Eesti patrioodid. Nad on tegevad näiteks spordis. Aga ka teaduses ja mujal.
25 aasta tagusel hääletamisel oli Eesti vastu üksainus hääl. Selle andis Kreeka kommunistist saadik. Riigi esindaja, millele meie vaene pisiriik hiljem kriisist välja saamiseks suure toetusraha saatis. Kuigi lubati, nagu kinnitas Jürgen Ligi, tagasimakset ja koguni protsente, pole Eesti seni Kreekalt midagi saanud. Selline see suur poliitika on.
Kalju Hook
