Enamikku Eesti inimesi huvitab, millises keskkonnas me elame ja milliseks see muutub tulevikus.
Kui Läti riik ja rahvas said vabaks, suleti esimese asjana Lielupe jõe ääres asunud tselluloositehas. Sest see oli aastaid ohtlik saasteallikas. Täna kavandab firma Est-For Invest Tartu lähedale Emajõe äärde samasugust käitist ja küllap tüki suurematki.
Emajõe ja Peipsi vee seisundit ja puhtust on juba praegu hinnatud suht tagasihoidlikuks kui mitte halvaks. Igatahes Euroopa Liidu asjaomased organisatsioonid nõuavad meilt Peipsi vee kvaliteedi parandamist. Eesti Vabariigi juhtisikud on seda ka lubanud.
Tartu Ülikooli maastikuökoloog professor Ülo Manden väidab, et heitvee tõttu, mida kavandatav tselluloositehas hakkaks loodusesse laskma, suureneks fosfori sisaldus Emajõe ja Peipsi järve vees mitu korda ja oodatu asemel, et Peipsi saaks puhtama vee, muutub selle kvaliteet järsult halvemaks.
Keskkonnateadlane Erik Puura, kes tunneb muret Lõuna-Eesti õhu puhtuse pärast, väidab, et mittehaisvat ehk kassipissilõhnatut tselluloosi tootmist ei ole täna maailmas olemas. Ja ei saagi olla.
Meile eeskujuks pakutud ja tõesti vastava valdkonna viimaseks sõnaks kuulutatud Äänikoski tselluloositehas Soomes (kurjad keeled räägivad, et meie asjamehi sinna ei lubatudki. Kaitstakse tehnoloogiat) levitab halba lõhna 35 päeva aastas. Soodsa tuulega “aromatiseeritakse” õhumass tehasest kuni 30 kilomeetri kaugusele välja.
Tartu linnavolikogu liikmed on infot kogunud, asja uurinud ja võtnud otsuse nõuda tselluloositehasega seonduvate toimingute lõpetamist. Tartlastega on solidaarsed kõik Lõuna-Eesti valdade volikogud. Ainuke erand on Elva vallavolikogu enamus!
Vanem põlvkond mäletab väga hästi, mida Eesti mitmes regioonis tuli juba nõukogude ajal läbi elada seoses keemiliselt aktiivsete tootmiste arendamisega. Pärnus asuva Sauga jõe rikkus ära nahavabrik ja punakotkaste poolt jõkke valatav petrool, Jägala jõe puhtuse hävitas Kehra käitis. Kunda lõhejõgi ei ole enam mingi lõhejõgi. Näiteid võib tuua veel ja veel.
Õppinud ja pika praktikaga agronoomina kinnitan, et igasugune rohke keemiaga tegelev ettevõte mõjub negatiivselt mitte ainult veele, vaid ka kõlvikutele ja mullale. Siitkaudu ka loomadele. Väärindamata puidu odav väljamüük on muidugi kurjast. Kuid palgist väärtuslikuma kauba tegemine võib vabalt toimuda ka ilma keemiata ja loodust saastamiseta.
Head höövellauda on kogu maailmale vaja. Prantsusmaa ostab mööbli tegemiseks isegi kuivatamata laua ära. Selleks ei pea vett Peipsini ega õhku Elvani ära mürgitama.
Veel üks asi teeb muret. Kes on viimase sõna ütleja? Kas isikud parlamendist, kel rohkem annet šõubisnessi alal, või meie ministrid?
Nagu hoiatuseks järgnevatele põlvedele tehti lähiminevikus ühest Tartu mehest, kes oli geograafiat ja välismajandust õppinud, suht lühikese ajaga nii haridus-teadusminister, välisminister, kaitseminister kui takkapihta ka rahandusminister. Lubage küsida, mis alal ta tegelikult pädev on?
Praegu asuvad ilmselt selle keemia üle Emajõel ja Tartumaal otsustama ajalugu ja automatiseeritud juhtimissüsteeme õppinud ministrid.
Et rahvas ehk kõrgema võimu kandja vabaneks põhjendatud kahtlustest, et tehakse jälle kilplase tööd, peab asja kinnitama parlament, kuid otsustama rahvas koos väga pädeva erialaspetsialistide koguga.
Kõigil teistel juhtudel võib hakata korduma sama, mis saartevaheliste praamidega – lastakse asja uurimata pärapõrgus valmis teha ja nii sügava süvisega, et vaja otsekohe merepõhja süvendada. Ja lõpuks tuleb ikka ehitada üks korralik sild.
Rootsi kogemus ütleb, et sildagi tuleb osata ehitada. Nii, et ka uduga üle saaks.
Kalev Jago
Elva vallavolikogu
sotsiaalkomisjoni liige
