1947.aastal ehmatati meie rahvast valitsuse (toona Eesti NSV Ministrite Nõukogu) määrusega „Talumajapidamiste maksustamise kohta“. Eesti inimesed said teada, et osa taluperesid on saanud nimeks „kulaklikud“ ja neile väänati eriti suured koormised. Ei pea vene keelt kuigipalju oskama, mõistmaks, et „kulak“ on selles keeles lihtsalt „rusikas“.
Aga see sõna oli Puna-Venes jõutud juba tugev kümmekond aastat tagasi poliitiliseks sõimusõnaks muuta. 1930.aastatel tapeti keskmiktalunikke või saadeti neid paremal juhul Siberisse just selle sõnaga sildistatult. „Raskulatšivanije“ ehk kulakutest lahtisaamine oli osa riiklikust terrorismist.
Kaks aastat hiljem võeti okupeeritud Eesti Vabariigis ette seesama riiklik terror ja seesama element, peakorraldajaks NLKP Keskomitee sekretär Jossif Stalin ning tema usinamateks abimeesteks EKP Keskkomitee I sekretär Nikolai Karotamm ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu esimees Arnold Veimer. Viimane kirjutas isiklikult alla väljasaatmisele kuuluvate isikute nimekirjadele.
Eestis piirduti „kulakute“ puhul vägisi väljasaatmisega Lääne-Siberi klimaatiliselt eluks sobimatutesse kohtadesse. Reeglina sinna, kus juba asusid 1930.aastatel Ukrainast ja Lõuna-Venemaalt välja saadetud pered, kes imekombel olid ellu jäänud.
Baltikumis asuti kolhoose moodustama.
17.jaanuaril 1949 saatis Nikolai Karotamm Kremlile ametliku kirja hädakisaga, et Eestis ollakse ühismajandite asutamise vastu ja hädavajalik on siin „kulakluse kui klassi likvideerimine“. Kreml andis lahkesti loa. 14.märtsil ilmus Eesti NSV Ministrite Nõukogu määrus „Kulakute ja nende perede väljasaatmise kohta Eesti NSVst“.
Alustati suure saladuskatte all. Nagu sõjas. Käivitati operatsioon „Priboi“ („Murdlaine“), millesse kaasati pea samapalju tegelasi, kui inimesi väljasaatmisele määrati – üle 20 000. Enamik neist sai hiljem agaruse eest s õ j a l i s e autasu (medali „Lahinguliste teenete eest“).
Eestist saadeti välja 2,5 protsenti elanikkonnast. Inimeste kinnivõtmine ja väljasaatmine kestis 1949.aasta 25. kuni 29.märtsini ja käis järellainetusena kuni 1951.aastani välja. Maarahvast hoiti totaalse hirmu all. Kokku viidi oma kodudest tundmatusse 20 702 inimest. Olgu nende 69 aasta taguste kurbade päevade puhul osundatud lõigule Elva Muuseumisõprade Klubi esimehe Kalev Jago kirjutisest „Küüditamine Käärdi alal“:
„25.märtsil 1949 tulid kella 6 paiku hommikul Sutiku tallu asjamehed, kes teatasid, et perekond Kompus kuulub Eestist väljasaatmisele. Aega anti veerand tundi ja kaasa lubati võtta 50 kg asju. Üks küüditajatest läks talli ja võttis sealt hobuse, et minna sama teatega naabertallu Lohuarule. Kompuste küüditajad olid kohalikud inimesed – Ferdinand Viira, kes hiljem töötas Elva KEKis ja Elva sovhoosis, Aleksander Kartau, hilisem Elva külanõukogu esimees, ja August Joosep, tolleaegne Elva valla varumisvolinik. Neid julgestasid kaks punaväelast.
Sutiku talust viidi küüditatud esmalt Lohuarule. Lohuarul olid aga imelikul kombel teised küüditajad ees. Alles siin koostati nimekiri ka Sutiku talu natsionaliseeritud varadest. Kirja ei pandud kaugeltki kõike kraami, mis võis tähendada, et “vaevanägijad” jätsid üht-teist ka endale. Lohuaru talust küüditati 1900.aastal sündinud Emma-Leontine Kenk ja tema kolm last.
Kahe talu elanikud viidi edasi kolmandasse – Könni tallu. Siin kuulutati deporteerituiks 1898.aastal sündinud Hilda Õigus ning noored Ants, Rein, Karl ja Regina Õigus. Könni talus oldi 3-4 tundi ja kaasa lubati võtta pisut rohkem kraami. Edasi läks sõit Elva raudteejaama ja sealt juba rongiga Siberimaale”.
Elva raudteejaamast viidi inimesi karmile maale enam kui 70 loomavagunis. Eile süüdati selle kurva sündmuse puhul jaamas mälestusküünlad, Kultuurikeskuses etendati Heino Kiige romaani “Maria Siberimaal” ainetel näitetrupi Atina jõududega näidend in memoriam.
Elu läheb edasi.
Täna soovime Elva vallavolikogule tarku otsuseid 2018.aasta eelarve ja investeeringute plaani vastuvõtmisel. Õhus on elektrit – spordihoone ja ujula ehitus on tänavusest eelarvest hetkel välja tõstetud, kuid ehk leitakse mingi kompromiss. Rahastada jäävad tänavu esialgsete andmete kohaselt ikkagi Kesk tänava ja keskväljaku ehitus, Puhja kooli remont, kergliiklustee rajamine endisesse Rõngu valda ja Kentsi paisjärve taastamine. Ning lõpetuseks – MTÜ Elva Elama õnnitleb Saint-Gobaini kõikide astmete juhte Eestis esimesena ja maailmas kolmeteistkümne hulgas Parima Tööandja (Top Employer) sertifikaadi saamise puhul!
Kalju Hook
