Toimetaja veerg: Näha on mitte selle, vaid juba järgmise kevade märgid

Ei väsi kordamast, et Eesti rahvas ei ela pealinna lossiväljakul või Pika Hermanni all pargis, vaid külades, alevikes, linnaosades ja linnades. Kohalike omavalitsuste mõju- ja vastutusalas. Seda ebaõiglasem on riigieelarve jaotus, mis poetab meile „alla“ pisut enam kui 10% riigirahast. Kogu rahva ülalpidamiseks. Samas kipub peavoolumeedia kujundama arusaama, justnagu lõviosa rahast – ligi 90 % riigituludest sh. igasuguste abirahadega teistele riikidele – ongi just keskvõimule kõige rohkem tarvis.

Sellise rahajaotuse korral rebenevadki kõige rohkem just tavaelanikke vee peal hoidvad võrgud, esmajoones arstiabi, tööhõive ja sissetulekud ning eakate toimetulek. Ja ka riigi julgeolek – küladest, alevikest ja linnadest lähevad noored kaitseväkke või kõrgkooli ja pärast, kui kodukohas töökohti ja mõistlikku palka napib, võõrasse riiki leiba teenima. Aina sagedamini ka kodu looma.

Pole midagi imestada, et kõige rohkem kannatavad vanakesed. Nii on see lähiminevikus olnud mujalgi. Hollandlane Hendrik Groen pidas hooldekodus viibides päevikut. Ta avaldas oma märkmed raamatuna ja pani selles kirja järgmised read: „Valitsuskabinet (toonane Hollandi valitsus – K.H.) on nagu põhjaminev laev, mis püüab vanurite üle parda heitmisega pinnal püsida“. Kuuldavasti nüüd Madalmaade valitsus enam kedagi üle parda ei viska.

Täna käitume meiegi nagu tsiviliseeritud riik. Vähemalt mõnes mõttes. Ka meil on aasta enne seadusandliku kogu valimisi alanud üldrahvalik ülevaatus, kuidas on elu läinud ja mis mured on ühiskonnas vahepeal pesa pununud. Erinevus on vähemalt ühes – valimiste vaheajal ei kipu poliitikud meiega siin eriti suhtlema. Inglismaal, kus kehtib ka parlamendiliikmete tagasikutsumise kord, ilmub saadik oma valijate ette igal nädalavahetusel. Kui kordki viilib, võib väga ruttu kõrgelt kohalt kinga saada.

Oleme oma külades, valdades ja linnades parajad skeptikud. Ühe mu sugulase, õitsvas eas vanahärra lemmikvastus mistahes mõtteavaldusele algab sõnadega: „Ei noh, seda küll, aga   h ä d a on selles, et…“ Jälgides elavnenud arutelusid ajalehtedes, raadios ja teles, meenutab ta otsekohe samasugust avaliku mõtte elavnemist minevikus, mis tõi sadu ettepanekuid rahva hulgast, kuidas elu paremaks teha. Need kanaliseeriti lõpuks Kadrioru jääkeldri kitsaste seinte vahele ja päris lõpuks lahendati vaid üks asi – erakonna asutamiseks lubati väiksemat miinimumkoosseisu. Rahva murede seesuguse kanaliseerimise autorit pole vist vaja nimepidi mainida, härrasmees peab kusagil Lääne kõrgkoolides loenguid.

Niisiis peame taas tooma esile meie elu murekohti ja valmistama ette töökonspekte neile, keda kavatseme aasta pärast Riigikokku valida.

Oleme juba diskuteerinud Eesti metsa teemal. Teame, et ülemäära võtavad metsa maha mitte kõik, vaid välisomanikud ja meie riiklik RMK. Nii Riigikogus, kui Foorumis on tehtud juttu eakate raskest olukorrast. Lõppenud nädalal sai erilise kõlapinna emakeele olukord ja saatus. Kolmapäeval tähistasime emakeele päeva ja neljapäeval peeti Riigikogus keeleteemalist eriistungit. Oleme osa saanud aruteludest, kas säilitada tasuta kõrgharidus või mitte. Nende ridade autorile meeldis ettepanek muuta õppimine kõrgkoolis tasuliseks, aga varjatud kujul. See tähendab, et riik sõlmib värske tudengiga lepingu, et õpetab talle ameti selgeks krediidina. Pärast kõrgkooli lõpetamist tuleb krediit erialase tööga tasa teenida. Juhul, kui inimene kavatseb kohe silgata spetsialistina raja taha, tuleb riigi kulutatud õpiraha enne letile laduda. Ehk saab sel moel tohtrite põuda ja ravisabasid vähendada. Eriti meeldiv oleks, kui tulevasi spetsialiste, eriti arste, õpetataks ka inimestega paremini suhtlema. Seda läheb vaja nii siin, kui suure või väikese vee taga.

Keele ja hariduse osas jäi eriti meelde Riigikogu neljapäevane istung. Algul anti sõna spetsialistidele ja teadlastele, sealhulgas ka meie kandi mehele Tiit Aleksejevile. Seejärel said sõna poliitikud. Siinkirjutaja jaoks oli kahe esinejaterühma vahel nagu vallikraav – taaskord kõlasid nii õõnsalt riigiasju ajama valitud isikute jutud. Jälle paistis silma poliitik Ligi oma järjekordse sõnavalikuga.

Hinge jäi TÜ professor Martin Ehala mõttetera, et keelelõhe lasteaias ja koolis (jutt on eri suhtlemis- ja õppekeeltest) taastoodab keeleliselt eraldatud ühiskonda. Omalt poolt tahaks lisada, et see sünnitab ka permanentset usaldamatust kahe rahvusgrupi vahel. Muret tekitab miski juba olnu – kunagi vene keele, nüüd inglise keele pealetung kõrghariduses. Ei jõudnud omal ajal ära imestada, kuidas oli võimalik kohustuslikus korras minna Moskvasse VAKi (Vsesojuznaja attestatsionnaja komissija) istungile kaitsma doktoritööd näiteks eesti luulest. Nüüd kipub samamoodi olema – kohustuslikke teadusartikleid peab avaldama ingliskeelsetes ajakirjades. Ja samuti kõigil võimalikel teemadel. Õiglaselt kritiseeritakse TTÜd, mis praeguse rektori käe all on muutumas ingliskeelseks rahamasinaks ja kõrgkooli ümbrust ilmestavad (muidugi soojemal ajal) mändide all lebavad mustanahalised. Need toovad koolile kobedat õpipappi. Poliitik Kristina Ojuland on TTÜ juba Lumumba ülikooliks ristinud. Seesama rektor jõudis eelmise nädala viimastel päevadel teha karme märkusi teadlastele, kes Riigikogus ja meedias julgesid esineda ja kes ainukestena tutvustasid vastavaid uuringutulemusi ning tegid nende põhjal asjalikke ettepanekuid.

Oli ka muid mõtteid. Küll avatud eesti lasteaedadest (ilma kohatasuta), küll venekeelsetest algkoolidest eesti koolide juures jne.jne.

Arutelusid tuleb kindlasti veel. Nelja-viie kuu pärast hakkavad meile külla tulema poliitikud, kes tahavad saada taasvalituks seadusandlikku kogusse. Sel puhul valmistugem esitama neile elulisi küsimusi, lahti seletama reaalset olukorda maal ja linnas ning küsima ka seda, miks mitmed neist pole seni Riigikogus nokkagi lahti teinud. Rahva heaks midagi tegemisest rääkimata. Küsime kindlasti, mis alal tulevane saadik ka professionaalina kaasa rääkida saab. Mitte olla ainult universaal-nahaal (hea Sulev Nõmmik, olgu muld Sulle kerge!) ehk kolme-nelja erineva ala minister.

Kalju Hook