Elva linna kuvand nii veebis kui linna arendamise mõttes tundub olema see, et oleme parim koht tervisespordiks, liikumiseks, meil on parimad suusa- ja uisurajad jne. Suhtlusportaalides ja mujalgi jääb silma erinevaid reklaame ja üleskutseid, tulla just Elvasse talvemõnusid nautima. Verevi uisurajad lükatakse lahti suisa kella nelja ajal öösel – kõlab ju kenasti?
Sõbrad plaanisid tulla nädalavahetuseks Elvasse aktiivselt puhkama, tahtsid suusatada ja uisutada, reklaami ohvrid, ilmselgelt. Uurisid võrgust, tegid eeltööd, kodulehtedel on kenasti kirjas, et uiske saab Verevi motellist, suuski Tervisespordikeskusest, rajad käe-jala juures, tule ainult kohale ja spordi. Rongiga saab kenasti kohale ka.
Laupäeval võtsime kenasti külalised vastu, panime pakid vööri, söötsime kõhudki täis. Edasi oli keeruline valik – kas enne suusatamine või uisutamine? Laps otsustas esmalt uisutada. Helistasime igaks juhuks motelli, et kas saab uiske laenutada, saab, vastati rõõmsalt. Läksidki kallid külalised järve äärde, laenutasid uisud ja tuhisesid jääl. Kõik olid rõõmsad ja rahul. Ainus, mis pisut kurba meelt tegi, pole me linnas nädalavahetusel avatud ainsatki kohvikut, kuhu lumise lapsega sisse astuda, et kuuma kohvi ja koogiga kaotatud kalorid tagasi saada ja lihtsalt mõnuleda. Aga seda kohvikujuttu on aina räägitud, polegi see ehk praeguse loo juures kõige olulisem, kohvi ja kooki said külalised siis, kui lõpuks uisutamast meie juurde tagasi jõudsid. Nukraks teeb loo hoopis pühapäevane päev.
Traditsiooniliste pühapäevaste pannkookide juures otsustati, et pühapäeval tuleb suusatada. Poest saadud kohalike matkaradade kaart juhendas kallid külalised mööda Väikest Väerada Tartumaa Tervisespordikeskusesse, sinna samasse, mille kodulehel on kirjas, et toimib suuskade laenutus. Kohapeal aga selgus, et ei, suuski seal enam ei laenutata. Üldse. Matkasid siis turistid linna tagasi, kurtsid meile oma õnnetut mittesuusatamaskäimist ning otsustasid minna uuesti Verevile uisutama. Tervisespordikeskuses käigu peale oli kulunud päris kena osa pühapäevast, seega Verevi äärde jõuti kella viie ajal. Motellist uiske laenutama minnes aga selgus, et ei, uiske enam ei saa, sest nemad on ainult kella kuueni avatud ja kella viie ajal enam uisulaenutus ei toimi. Istusid siis kallid külalised järve ääres, nutuvõrud suu ümber ning vaatasid nukralt, kuidas uisurada puhtaks lükati. Ei saanud väljareklaamitud kauneid suusaradasid nautida, ei pühapäeva õhtupoolikul uisutada.
Arengukavas ja mujalgi aina seatakse prioriteediks turistide, eriti siseturistide, arvu suurenemine. Ilus plaan. Aga reaalselt väga ei toimi. Ma ei usu, et sõbrad meile enam külla ei tuleks, ikka tulevad. Sööme kodus, kohvitame kodus, ehk jalutame ka Arbi ääres. Aga suusatamiseks-uisutamiseks ei vali nad ilmselt enam kunagi Elva linna. Vaatamata ilusatele reklaamidele ei ole võimalik teha veebis korralikku eeltööd, kodulehtedel puudub tõele vastav info, puuduvad laenutusajad ja -hinnad ning peamiselt ollakse avatud tööpäevadel, sel ajal kui enamik täiskasvanuid on tööl. Teeb ju pisut nukraks?
Elvalanna Jaile
