Elva Elu tegi lähiminevikus katset kommenteerida keskmeedias avaldatud artiklit „siristajatest“ ja „metssigadest“ : Kommentaar sattus kohe lugeja tähelepanu pingereas auhinnalisele kohale. Teeme veel ühe katse arutleda üleriigilisel teemal. Seekord emakeele saatusest.
Mullu detsembris kuulutas Haridus- ja Teadusministeerium, et on välja töötamas uut Eesti keelevaldkonna arengukava, kus sätestatakse eesti keele kasutamise, arendamise ja hoidmise eesmärgid mitmeteks aastateks. Keskasutuse kavatsus sisendab julgust, et meie emakeelt kaitstakse usinalt ja jõudsalt vähemalt veel üks aastakümme.
Ministeeriumi kodulehelt oli lugeda, et eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi elas Eestis 2016. aasta alguses 883 707 isikut, ehk 68% kõigist Eesti elanikest. Kõige vähem asus toona eesti keelt emakeelena rääkivaid inimesi Ida-Virumaal (16% rahvastikust). Ülejäänud Eesti maakondades on eesti keelt emakeelena kõnelejaid üle 80%.
Ka eesti keele murded on ikka au sees. 2011. aasta rahvaloenduse andmetel (värskemaid andmeid pole) väitis end mõnda murret oskavat 15,4% Eesti elanikest.
Ma ei tea, mida arvavad meie valla emakeele õpetajad, aga ehk ikkagi eesti keele tänane kasutamine riigis erilist ärevust esile ei kutsu. Tallinnas küll – vene keelt läheb igal sammul vaja. Ajaloolane teab, et tsaarivõimu ajal lausa nõuti kõigis koolides riigi- ehk vene keele rääkimist ja patustajale tehti mõnelpool isegi haiget. Vitsaga. Aga see ei teinud eesti keele kasutusele halba midagi, pigem innustas.
Kas täna on ohud hullemad?
Mõned meie poliitikud arvavad tõesti nii. Tallinna TV 23.jaanuari poolkuusaates kostus Riigikogu liikme professor Igor Gräzini suust tõdemus, et 50 aasta pärast räägivad eesti keelt vaid mõned intelligendid kodumaal ja väike rühm ametnikke kusagil eurokontoris.
Siinkirjutajale näib, et emakeelt ohustavad täna järgmised nähtused:
- globaliseerumine ehk anglitsismide lisandumine,
- infotehnoloogia keele siirdumine tavakeelde,
- tõlkide apsud ja vene keele jätkuv pealetung.
Alustan loetelu lõpust.
Maxima viimasest kaubatutvustuse voldikust jäi silma lihatükk Buzenina. Neile, kes vene keelt ei valda, selgitan: «буженина» tähendab keedusealiha. Järelikult võib tõlkide kaasabil peagi oodata ka zapekankat (vormirooga), võrezkat (lihafileed) ja koreikat (mitte korealannat, vaid ribitükki) jne. Usun, et seljankast (tummisest lihasupist) ning okroškast (külmsupist) piisaks meie keele „rikastamiseks“ küll ja küll.
Tõlkide apsud tekitavad enamasti väikese muige või kaastunde, et asjatundja ei leidnud õiget vastet. Eks ikka juhtub. Ju surus aeg peale.
Filmisubtiitrite tõlgid peavad aga täna olema eriti täpsed, sest ekraaniteoses üheaegne inglise, vene ja eesti suuline või kirjalik tekst näitab vead kõige paremini kätte. Ühes hiljutises TV-krimkas kandis politseinik miss Fisherile eesti keeles ette, et pood on eraldatud. Tänu venekeelsele dublaažile sain aru, et poe uksed olid pitseeritud. Eriti viimasel ajal tuleb subtiitritõlgetes apse nagu kunagi Vändrast saelaudu.
Infotehnoloogia pealetung keelele kuigi tülikas ei ole. Seda muidugi juhul, kui tead, mida erisõna või –tegevus tähendab. Kui aga iga uue vidina nime ei tea, on ikka halb tunne küll. Anglitsismid võivad ju olla, kuid neile peaks tekitama kasutuspiiri. Aastaid tagasi sõitsin eurobussiga Tallinnast Peterburgi. Vene poole peal istusid minu ette vabadele istmetele kaks naist. Kohe algas agar jutt. Andis üsna pingsalt kuulata, mis keeles räägitakse. Lõpuks sain pihta, et kõneldi ingeri-vene segakeelt. Sõnavara jagunes täpselt pooleks. Ei aidanud ka soome keele oskus, jutu sisu jäi oluliselt arusaamatuks.
Kuuldu pani mõtlema, et kas ka meie kallis emakeel võib ükskord olla nii täis pikitud näiteks ingliskeelseid laensõnu, et jutust saab aru ainult see, kes nii eestit kui inglist samavõrd perfektselt oskab? Aga mida tähendaks kasutuspiir? See võiks tekkida inimese intelligentsuse põhjal. Segakeel, nagu toona bussis, ei tohiks aktsepteeritav olla.
Kõige tõsisem oht emakeelele on ses loetelus küllap ikka esimene probleem – poliitiliselt pealesurutav globaliseerumine. Seesama Igor Gräzin tõi telesaates hea näite, kuidas kõrgkooli ühes auditooriumis istus kamp eesti rahvusest tudengeid ja nende ees seisis eesti rahvusest lektor. Kõik rääkisid eritasemelise kvaliteediga inglise keelt. Sest nii on ette nähtud. Mõned õppegrupi võõramaalastest liikmed olid sel päeval poppi teinud.
Siinkohal on mure maakeelse terminoloogia pärast – see ei pruugi enam areneda. Elva Elu on väga huvitatud valla koolide õpetajate arvamustest, milline on nende seisukohalt meie emakeele tulevik.
Kalju Hook
