Iga rahvas ehitab oma riiki isemoodi. Meil eestlastel juhtus nii, et enne kuulutasime riigi välja ja siis hakkasime selle eest sõdima. Tavaliselt on juhtunud ikka vastupidi.
Noorema põlvkonna esindajad, teades teoorias, kuidas võiks välja näha tänapäevane sõda, kipuvad vast muigama, kui neile räägitakse sõjast 99 aastat tagasi. Jumal tänatud, et võrdlusandmeid pole võtta, aga toona mindi lahingusse ahelikus ja kui vastaspoolel juhtus olema paar kuulipritsi, jäi ahelik ka täies koosseisus maha. Kuuliveste ei olnud. Esimesse ilmasõtta sunniti 100 000 eesti meest ja rinnetel langes neist iga kümnes. Reana ajalooraamatus ei anna karm sündmus kunagi endast õiget pilti. Siinkirjutajal oli ealdasa võimalik suhelda oma vanaisa Hendrikuga, kes sattus I ilmasõjas Brussilovi armeega Galiitsiasse ja sai jalast haavata, ning ka vanaonu Reinhold Hookiga, kes pälvis Vabadusristi. Pilt oli ja on hoopis teine.
Meie esivanemate paremad pojad kuulutasid oma riigi välja 100 aasta eest veebruaris, aga sõdima selle riigi eest hakkasid 100 aasta eest novembris. Siis lõppes Saksa okupatsioon. Ja kohe tulid peale uued „vabastajad“, kellest hiljem loodi legend, et Punaarmee olevatki sündinud (!) raskes lahingus siinsamas Eestis Keila lähistel.
Sellest pole eriti palju räägitud, kuid kui 1917.aasta revolutsioonisündmuste käigus õnnestus eesti ohvitseridel, siis küll veel Vene armee koosseisus, moodustada eesti rahvusvägi, kuhu kuulus 50 000 meest, siis 100 aastat tagasi novembris läks punaste vastu lahingusse esiotsa vaid kuni 14 000 võitlejat. Neistki sajad koolipoisid.
Jäägu seletuste otsimine ajaloohuvilistele, meie vaatleme olukorda vabastus-, st. Vabadussõjas neil päevil 99 aastat tagasi.
Detsembris 1918 ehk pea kuu aega tagasi 99 aasta eest panid Suurbritannia sõjalaevad punalaevastiku eest meie mereranna kinni. Samade laevadega toodi ka relvi. Kiirete torpeedopaatidega rünnati punaristlejaid Kroonlinna reidil. 5.jaanuaril läksid inglased koju. Kaotati vaid üks alus – kergeristleja Cassandra, mis sõitis miini otsa Saaremaa rannikul.
Neil päevil 99 aastat tagasi oli juba kaks nädalat Eesti sõjavägede ülemjuhatajaks Johan Laidoner, kes kuulutas välja ka mobilisatsiooni. 5.jaanuariks 1919 saadi relvile 13 500 meest.
Kuigi inglise meremehed lahkusid, ei jäänud me üksi. 30.detsembril 1918 oli Tallinnasse jõudnud 1. Soome vabatahtlike salk Martin Ekströmi juhtimisel. Isegi sajandeid vihatud sakslased olid eestlastele appi tulnud. Baltisakslastest noormehed Konstantin Weissi juhtimisel moodustasid Balti pataljoni. Loomisel oli ka Pihkva korpus – venelastest väeüksus. Pole siin imestada midagi – ajaloos on nii mõnigi kord ette tulnud, et venelane on olnud suurem Eesti patrioot, kui eestlane ise. Vabadusristiga autasustati 150 vene meest.
Neil päevil 99 aastat tagasi oli pilt selline, et punavägi asus 40 kilomeetri kaugusel Tallinnast. 7.jaanuaril, ja seda näiliselt lootusetus olukorras, andis Laidoner käsu asuda pealetungile vaenlase vastu. Kaasa lõid ka soome mehed, kellest Hans Kalmi üksuse toetusel oli saanud juba Soome vabatahtlike pataljon.
Kuidas aga tänase Elva valla kandis lood olid? Polnud siingi punastest puudus. Siin asus Tartust tulnud Eesti punane kütipolk ja Rõngu küngastel Otepää poole seisis üks vene polgu taoline üksus. Rõngust Valgani positsioneerus Läti punapolk. Elva jaamahoones asus punaste staap. Selle läheduses majades ning patrullis Vapramäe mändide otsas paiknes ka paarsada tääki punahiinlasi. Jaan Kärneri teatel olid neil ka miinipildujad.
6.jaanuari 1919, kui lahinguvalmis said 1. ja 2. soomusrongid, tulid eesti mehed punaseid välja peksma ka Lõuna-Eestist. Samal päeval võeti punaste käest ära Öötla, Kärstna ja Taagepera. 14.jaanuaril 1919 löödi punased välja Tartust. Koos soomusronglaste ja Julius Kuperjanovi partisanidega jõudsid võitjatena Tartusse ka soomlased, keda tulevane elvalane, toona Tartu hotell-restorani Bellevue rentnik Simeon Huoponen kostitas punaste poolt kusagilt pihta pandud notsust tehtud praega.
17.jaanuaril läks esimene soomusrong Tartust Elva peale, kuid jäi õhitud Elva raudteesilla juures mõneks päevaks toppama.
Tänaseks 99 aastat tagasi seisid ees Elva (21.jaanuar), siis Rõngu (25.jaanuar), Puka ja Valga vabastamine. Tartu tagavarapolk oli hõivamas Võrtsjärve äärseid alasid, liikudes sealt Rõngu peale. Ees seisid rasked lahingud Udernas ja seejärel Rõngu lähistel, kus hävitati kogu vene punapolk. Aga sellest juba edaspidi.
Kalju Hook
