Volikogu krediitkaart?

Kui elu kaduvates väikeomavalitsutes hakkaski igavaks muutuma, siis tundub, et kestev haldusreform on meeldima hakanud ka toonastele suurimatele kriitikutele – endistele vallajuhtidele?

 “Lotovõit” – ütles haldusreformi kohta üks poliitik hiljuti, meenutades 2017.t  aastat Elva kandis. Mitte tingimata seepärast, et oleks rahul haldusreformi kulgemisega, vaid isiklikud boonused kujunesid oodatust priskemaks. Vaatame lähemalt:

a) Kuldne käepigistus. 7. novembril aset leidnud Elva vallavolikogu teine istung tõi kaasa esmajoones 130 000 euro suuruste hüvitise maksmise “endistele vallajuhtidele”. Sealjuures ühinesid kõik omavalitsused vabatahtlikult ning mitmed omavalitsusjuhid jätkavad ka uues suurvallas palga saamist.

b) Töötasude määramine. Tol samal volikogu istungil oli päevakorras ka uute töötasude määramine. Vallavanema töötasuks sai 3200 eurot+hüvitised, abivallavanemad said võrdselt 3000 eurot+muud hüvitised. Ka mitte-vallavalitsuses-töötav vallavalitsuse liige pälvis tiitli eest 700-eurose hüvitise. Kuna suur osa vallavalitsuse liikmete koosseisust oli ametis ka 3 aastat tagasi, pidi see keskmiselt 77%-suurune palgatõus ometi motiveeriv olema.

Kui ametnikud (vähemalt valitavad ehk poliiitilised kohad neist) said priske ootamatu preemia ja palgatõusu osaliseks osaliselt ka seadustest tulenevalt ja palgaralli tingimustest, siis esindatavate hüvitistega on sootuks teine lugu. Siin on puhas vaatepunkti muutus, mis indikeerib selgesti võimukoalitsiooni nägemust, et rahvaesindaja roll on olla töötaja (alluv) nagu iga teinegi. Vaatame lähemalt:

a) Märgiline suhtumise muutus toimus volikogu esimehe tasu osas. Novembrikuisel volikogu istungil määrati volikogu esimehele “igakuiseks hüvitiseks” 2500 eurot kuus, varasemalt selle kandi omavalitsustes see ühelgi juhul 1000 eurot ei ületanud. Seega on ka see oluline esindusroll tehtud rahaliselt sõltlaseks. 29-st volinikust sai ettepanek 25 poolthäält nagu ütleb kuivalt, summasid kirja panemata, vallavolikogu protokoll.

b) Esmaspäevasel istungil sai volikogu enamuse heakskiidu aga volikogu muu aparaadi tasustamine. Tegemist ei ole küll töötasu suurusjärku hüvitistega, kuid oma mastaabilt kindlasti kaunis kulukas ettevõtmine siiski, vaatame lähemalt: Volikogu aseesimees 100 eurot kuus, volikogu liige 100 eurot /istung. Volikogu komisjoni esimehe tasu ja volikogu komisjoni liikme tasu, aseesimehe tasu, eestseisuse liikme tasu, elektroonilise koosolekul osalemise tasu, pluss hüvitised, mis seadusega on niigi lubatud, olgu selleks siis kütusekulu hüvitis või saamata jäänud tunnid erasektori tööandja juures??? paratamatult tahaks siin kasutada inglise keelest tulenevat lauset ning piltliku väljendiga sotsiaalmeedia sõnumi akendes kasutatavat väljendit („What the fuck“)  WTF nagu?

Misasja, enam kui 100 inimest, kes saavad tasu/hüvitist selle eest, et mõned korrad aastas komisjoni koosolekul käivad? Kas komisjoni liikmed ise ihkavad seda 30 eurist tasu või peavad olulisemaks enda kodukoha eest seista? Aastaid kestnud hüvitiste vabastus on lähtunud eelkõige sellest, et mitte siduda kõike kodukoha patriotismi raha maksmisega. Ikka on kõlanud ka nüüd mõne pensioniealise ärimehe suust, et “ma tasuta töösse ei usu” või endise vallajuhi poolt, et “ega me Pätsu-ajal enam ei ela, et midagi tasuta teeks”. Tegelikult võiksid eelnõu koostajaid  tsiteerida pigem sõnadega “business as usual”. Ka volikogu istungi toimumise aeg on selle kinnituseks viidud varasemalt õhtuselt ajalt  tööajale.

Olles valitud mandaadiga rahva poolt volinikuks, peaks iga kandideerija arvestama, et kadideerides volikokku, tekitab see lisakohustusi ja lisa-aja kulutamist. Öeldakse et „Time is money“ , kuid leiame, et see on lubatud neile, kes toodavad arenguid, ideid ja raha, millega omavalitsusi või riiki ülal pidada! See et erakondlane või valmisliitlane teeb annetuse oma erakonnale või valimisliidule, et maksta kinni valimiskulud, ning hiljem valituks saades ütleb, et kuskilt peab see tagasi tulema! No andke andeks! Mis on siis voliniku soov? Kas väikesemahuline madalate riskidega äriprojekt maksumaksja kulul? Pigem leiame, et volinik peaks kaitsma oma valijate huve ning tootma arenguid, olgu need siis väikesed või suured. Ja kui arenguid on, lõikavad sellest kasu kõik (olgu see  kasu sotsiaalne või materiaalne).

Maksumaksjatena ei saa me olla rahul ei sellise suhtumisega, ega ka mitte sellega, et volikogu eelnõus seisab: “Käesoleva eelnõu rakendamisel on hinnanguliselt palgakulu suurus 110 000 eurot, millele lisanduvad komisjonide liikmete kulud ca 25 000 eurot aastas.” See teeb ju nelja aasta peale 540 000 eurot – selle eest saaks näiteks Verevi rannahoone! Võrdluseks Elva linnas oli varasemalt kogu volikogu töö aasta-eelarve 14 000 eurot. Eeltoodust tulenevalt on eriti murettekitav see, et enamik volinikest kiidab säärased sigadused heaks. Põhjust leitakse ju alati sarnase retoorikaga nagu: “mõnedes kohtades on tasud veel kõrgemad”, “vald on palju suurem” või “alati võib tasust loobuda”. Need on kõige labasemad õigustused kui isiklike hüvede kasvamisel leitakse põhjendusi kusagilt mujalt.

Puändiks kõigele, oli viimases rahanduskomisjonis küsimus ka 300 000 eurose arvelduskrediidi võtmisest – haldusreformiga seotud (palga)kulutused osutusid liialt suureks.  Heas usus, ilma suuremate küsimusteta otsustati vallavalitsust selle teemas osas usaldada. Säärased ettepanekud, mis eelnõuna volikogusse jõuavad, saavad olla koostatud vaid elukutseliste poliitikute poolt, nende poolt, kes aastaid maksumaksja abiga enda igapäevast leiba teeninud on. Teised, vähem pühendatud, kehitavad sageli õlgu – mis neil ka teada ja väikese kopika vastu ei saa ju midagi olla, uues vallas ju ongi suuremad kulutused. Isegi opositsioon on suurel määral ettepanekute poolt ning üle jääb ainult küsimus, et “kas, kurat, kriitilist meelt ka kellelgi on?”.

Kusagil siin lähedal, mõne valguskaabli abil ühendatud digiekraani teisel pool aga loetakse just praegu seda arvamust mõne eelnõu koostaja poolt. Kerge ärritus, väike pahameel, “jõuluajal siis sedasi meie tööd maha tegema”. Pärast väikest seljasirutust aga lähevadki mõtted tagasi piparkookidele ja sellele, et “ei tea, kas raamatupidajad jõulupreemia on juba välja maksnud”?

Väikeettevõtjad Fred Koppel ja Madis Ess