Juulis, keset pedagoogide puhkuseaega, saatis haridusministeerium kooskõlastusringile põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) muudatuste eelnõu, millega tahetakse anda kogu erivajadustega laste põhihariduse korraldamine koos rahaga üle kohalikele omavalitsustele.
Pärast Tiina Kangro ja Tiina Kivirandi artiklite lugemist Õpetajate lehest püüdsin endale selgeks teha, kas ja mis mu igapäevaelus muutub ja millises suunas.
Mina tunnen, et hetkel jääb klassi ees jätkuvalt kõige abitumasse olukorda aineõpetaja, kes tahab õpetada oma ainet, kuid nüüd peab lisaks sellele hakkama arvestama erivajadustega. Peame seda juba nüüdki tegema. Aga kui neid õpilasi on mitu ning igaühele on tarvis oma metoodikat? Kas neid on mulle õpetatud? Kui mina tegelen erivajadustega, kes siis õpetab tavaõpilast? Kõik oleneb muidugi erivajadusest, aga oma praktikast tean, et juba nüüd neelab üks erivajadusega õpilane klassis enamuse minu jõust.
Pakutud abiõpetaja elu pole samuti meelakkumine. Nimi on küll abiõpetaja, aga ülesanded ju sama olulised kui „pärisõpetajal“. Ja üksühele õppe õpetaja – tema peab minu arust olema teatud erilise meelelaadiga inimene, kes jaksab päevast päeva ebameeldivaid emotsioone taluda. Hetkel töötavad erikoolides sellekohast õpetust saanud inimesed. Kust me võtame neid nüüd suuremates hulkades tavakoolide juurde? Juba praegu on väga raske selliseid inimesi leida. Kui ministeerium alles hakkab abiõpetaja juhendmaterjali koostama, siis läheb veel ma-ei-tea-kui-palju aega, et selle järgi ka kedagi koolitada saab ja see inimene ka kooli jõuab.
Tiina Kangro artiklis leiduv lausekatkend „…. iga lapse kodukool saab täieliku vabaduse kohapeal otsustada, millistes tingimustes lapsi õpetada.“ viib mind mõttele, et igaüks võib endale ise jalgratta leiutada. Kui tulevikus ei ole kohta arsti diagnoosil ega Rajaleidjal, sest nn. üldist laadi soovitustega ei ole juba hetkel midagi peale hakata, siis tuleb kooliinimestel küll hiromantideks hakata. Kui nüüd peame tekitama igasse omavalitsusse üleriikliku asemel oma tugispetsialistide võrgu, kuidas me siis raha kokku hoiame?
Kõik muutub universaalseks. Reformimisele lähevad ka õppekavad. Jääb ainult üks riiklik õppekava, mis kirjutatakse järgmise pooleteise aastaga ümber nii, et õpetajal on võimalik sama kava järgi õpetada kõiki lapsi, ka toimetuleku- või hooldusõppel olijaid. Tahaks väga, et keegi tuleks ja näitaks, kuidas see võimalik peaks olema. Õpetasin ühte koduõppe õpilast ja kinnitan: teistega samale tasemele jõudmiseks kuluks temal ühe aasta asemel kolm. Mina võin püüda, aga tema lihtsalt ei jaksa.
Hetkel tahab riik toimida kui välismaal elav lapsevanem: jätan lapsele pangakaardi ja raha, küll ta hakkama saab. Ja kui ta väga hätta jääb, eks ta siis helistab (pöördub kuhugi). Ükski raha ei kompenseeri õpetaja vaimujõudu ja jaksu ega oskusi. Kõik puuded ei sobi tavakooli ja erivajadustega lapsi on koolides juba niigi. Eriettevalmistusega õpetajaid tavakoolides enamasti pole. Ka asjade paindlikul otsustamisel on lõpuks piirid – kui majas ruumi enam pole, ei saa parima tahtmise juures enam uusi klasse juurde teha.
Kogu selles eelnõus on on palju mitmeti mõistetavaid kohti. Loen seda nagu Švejki – ükskord saan aru nii ja teinekord naa. Mulle on selge ainult see, et kogu riiklik pingutus, kogu tohutu planeeritav koostöö jääb minust klassi ukse taha. Tunnis pean taaskord hakkama saama eestlase kaine mõistuse ja isikliku kogemusepagasiga. Ükski tugispetsialist minu ainetundi ei tule. Ma tõesti ei tea, mis saab siis, kui üks tõsine HEV kord mulle klassist vastu vaatab – kas minu kogemustest piisab tema õpetamiseks?
Riina-Merike Koemets
pedagoog
