Ajalugu

Lahing langevarjuritega Elva lähedal täna 75 aastat tagasi

Langes Riigikontrolör Karl Soonpää

Eile, 14. juunil kell 11.30 mälestas Riigikontroll Elva kalmistul sõjaeelse Eesti Vabariigi riigikontrolöri ja ministrit Karl-Johannes Soonpääd (aastani 1939 Soonberg), kelle hukkumisest Elva lähedal küüditamise aastapäeva ajal 1944. aastal Nõukogude parašütistide käe läbi möödus 75 aastat. Karl Soonpää on tuntuim ohver Saksa okupatsiooni ajal Eestis kokkupõrgetes Nõukogude partisanide või langevarjuritega.

Karl Soonpää hauale panid tema mälestuseks pärja riigikontrolör Janar Holm ning endised riigikontrolörid Alar Karis ja Mihkel Oviir. Samuti olid Karl Soonpääd mälestamas Elva valla esindajad ja tema perekonna esindajad. Eesti Üliõpilaste Selts austas oma vilistlast lipuvalvega – Karl Soonpää (Soonberg) kuulus EÜSi 1914. aastast (vilistlaskogus 1930. aastast). Karl Soonpää oli Vabadusristi kavaler.

Karl Soonpää oli ka valitsuse liige – töö- ja hoolekandeminister Jaan Tõnissoni valitsuses ja põllutööminister August Rei valitsuses. Samuti oli ta III, IV ja V Riigikogu koosseisu liige. Riigikontrolör Janar Holm pani pärja ka Karl Soonpääga koos hukkunud taluperemehe Hermann Tikkopi hauale.

Elvaelu.ee meenutab taas 75 aastat tagasi Elvas ja Elva lähedal toimunud sõjasuve sündmuseid läbi Küllo Arjakase sule:


Sumedal suvõhtul 14. juunil 1944 käis Tartumaal Elva lähedal Sultsi talus korralik pidu tantsiti ja võeti viina. Vastu hommikut märkasid viimased hilised pidulised metsaveeres kolme nõukogude langevarjurit, keda kohe jälitama asuti…

Juulis 1940 tuli ametist tagandatud kauaaegne Eesti Vabariigi riigikontrolör Karl Johannes Soonpää Tartumaale ning elas vaikselt oma kodutalus. Tema õepoja Eero Agarmaa mälestuste kohaselt käis 1940. aasta juuli algul Sultsi talus Jaan Tõnisson ta olevat kiirustades taksoga tulnud, et agiteerida Soonpääd osalema uue riigivolikogu valimisel nn vastaskandidaadina Eesti Töötava Rahva Liidu nimekirjale.

Karl Soonpää loobus ettevõtmisest, pidades seda mõttetuks, ja nagu teada, tühistasid valimiste ringkonnakomiteed formaalsete ettekäänetega opositsiooni kandidaatide esitamiskirjad. 1941. aastal kuivendas Soonpää oma kodutalus soiseid maid ja oli veel ametis külavanemana, kes viis uue võimu käsud taludesse laiali.

Karl Soonpää kuulus koos Jüri Uluotsaga nende väheste kõrgete riigitegelaste hulka, kes pääsesid 1941. aasta juuniküüditamisest. Ta oli 14. juuni varahommikul oma tuttavatelt teada saanud, et Elva raudteejaama on koondatud suur hulk kahtlasi raudteevaguneid. Soonpää võttis kodunt jalgratta ja pages, pealelõunal lahkus talust tema abikaasa Antonie koos lastega.

Karl Soonpää Sultsi talus suvitamas. Foto: Karl Soonpää perekonna arhiiv. USA
Karl Soonpää varjus koos ümbruskonna mõne mehega metsadesse. 22. juunil saadi teada Saksamaa sõjast NSV Liidu vastu ja mehed varjasid end kuni sakslaste tulekuni 1941. aasta juulis. Saksa okupatsiooni algul oli Karl Soonpää Tartu maavalitsuse põllumajandusosakonna juhataja, 1942. aastal aga taas kodustel talutöödel.

Kui moodustati põllumajandusjuhtide ametid, sai temast Elva põllumajandusjuht, mis tähendas normikohustuste laialijagamist vastavalt talude kandevõimele, vabastuste jm tunnistuste väljastamist. Seejärel oli Soonpää talutöö kõrvalt veel Eesti Põllumajandusliidu Elva valla osakonna juhataja.

14. juunil 1944 korraldati Sultsi talus kokkutulek, kuhu kutsuti 1941. aasta juuniööde põgenikud mehed, naised ja lapsed. Peeti korralik pidu ja alles hilisõhtul mindi laiali. Pärast keskööd võtsid Karl Soonpää, tema onupoeg Osvald Kukk ja naabrimees Hermann Tikkop üheskoos puskarit. Antonie Soonpää tuli mehi otsima, nood istusid mäekünkal ja lasid «metsakohinal» hea maitsta.

Järgnenu kohta on kolm trükisõnalist kirjeldust ning 2006. aasta sügisel Karl Soonpää õepojalt Eero Agarmaalt (sündinud 1929, elab Kambjas) ja 2008. aasta kevadel USAst Soonpää pojalt Hennult (sündinud 1930, elab USAs) saadud mälestused. Siin järgnev on õigusajaloolase Ilmar Arensi kokkuvõte, kirjutatud 1944. aasta suvel.


Juba 1944. aasta mais otsustas Karl Soonpää koos naabrite ja lähemal elavate metsavendadega tähistada veidi suuremalt redusolemise kolmandat aastapäeva.

Taludes pruuliti õlut ja tehti ka muid jooke. 14. juuni pealelõunal koguneti Etsaste Nõo tee äärde võidutule platsile, kuhu tuli ka kaks saksa sõdurit. Võidutule altaril põletati tuld, korraldati ringmänge, tantsiti, meenutati 1941. aasta suve ja «õpetati kohalolevatele lastele söepüssi laskma».

Võeti õlut ja viina, aga keegi eriti purju ei jäänud ning «ainult üks saksa sõdur oli rohkem võtnud ning jäänud peoplatsile magama». Keskööks jäi tule äärde veel mõni inimene. Viimaste lahkujate hulka kuulus Ruusa talu perenaine (Ruusa talu lähedal oli Soonpää end koos kaaslastega 1941. aasta suvel varjanud ja sealt toidumoona hankinud).

Arens kirjutab, et mehed hüppasid nagu rästikust nõelatult korraga püsti ning (tõenäoliselt alkoholist veidi uljastunult) hakkasid sõnagi lausumata osutatud suunas jooksma, et langevarjureid tabada. Ainukesena kolmest oli relvaga H. Tikop, tal oli 6-lasuline revolver. Tema tormas ka otsejoones üle kaerapõllu, millel oras oli vaevalt paari tolli pikkune, parazütistile järele, K. Soonpää ja O. Kukk tegid väikese kõvera paremale ning järgnesid kraaviäärt mööda.

Sääljuures oli O. Kukk maanteelt pihku haaranud umbes rusikasuuruse kruusakivi. Mehed nägid parasütiste hanereas sammuvat umbes 60-65 sammu kaugusel, nad karjusid ühest suust: «Seis!»

Eelsammujad jäid seisma, kuid samal hetkel paukus H. Tikopi käes revolver. Parasütistid kadusid kõrgesse rohtu kraavipervel  kohal, kus maapinnas oli väike nõgu. Vahepeal lähenesid jälgijad jooksusammul. Tikop oli jõudnud kõige lähemale, umbes 35 sammu kaugusele, kui neid võttis vastu maaslamavate parasütistide kuulirahe. Neist ühel oli püstolkuulipilduja, teistel automaatpüstolid. Kõiki kolme peremeest tabati peaaegu korraga: H. Tikop sai lasta veel ühe paugu revolvrist, siis varises ta mitmest kuulist tabatuna.

Kolmas talunik pääses haavatuna, diversandid kõnelnud nii eesti kui vene keelt. Siinkohal katkeb arhiivis säilitatav Ilmar Arensi artikkel, poolelt tekstilt.

Arensi käsikirjast võib järeldada, et Karl Soonpää ja teised metsavennad aastast 1941 hindasid oma võimalusi selgelt üle – ühe püstoli ja rusikasuuruse kiviga tormati jälitama kolme langevarjurit! Kas tuli see tarvitatud tuliveest või oli lihtsalt esmane ja instinktiivne reaktsioon? Langevarjurid talitasid ainuvõimalikult, varjudes väikesesse nõkku nagu õppusel ning võttes neile lähenevad mehed automaatrelvadest tulerahe alla.

Eesti julgeolekupolitsei Tartu peavälisosakonna peareferendi ülevaatest selgub, et «vastati tulega seni selgumata relvast, arvatavasti Saksa MP-st, mille tagajärjel Tikkop kahest kuulist tabatuna kohe suri, Soonpää vähe hiljem kolme kuuli haavadesse ning Kukk raskelt haavata sai».

Saksa julgeolekupolitsei Eesti sektori juhi aruanne juunis 1944 teatas selle juhtumi kohta järgmist: «15.06.1944 umbes kell 03.00 nägi üks naine Elva vallas, Etsaste külas kolme tsiviilriietuses seljakottidega isikut. Naine teatas sellest Omakaitse meestele. Osvald Kukk, Hermann Tikkop ja Karl Soonpää, kes olid «Metsavendade päeva» peol ja omasid ühte püstolit, tahtsid kõik koos kahtlusalused isikud kinni võtta. Neid nähes Tikkop tulistas, millele vastas oletatavasti saksa püstolkuulipilduja tuli. Tikkop sai kahest kuulist haavata ja suri kohapeal. Soonpää, tabatuna kolmest kuulist, suri natuke hiljem. Kukk sai raskelt haavata. Samad mehed tulistasid ka üht saksa allohvitseri.»

Eero Agarmaa mälestuste järgi sai Karl Soonpää kõigepealt puusast ja paremast käest haavata. Ta kukkus maha ja siis sai kolmanda lasu pähe. Nii lamas ta väga raskelt haavatuna, kui Osvald Kukk ja Antonie ta leidsid. Appi tõttas Soonpää tütar Helju Laine, Elvast jõudis kohale dr Illiste.

Haavatud Karl Soonpää viidi veoautoga Elvasse, kus tehti väike peatus dr Illiste arstikabineti juures, sest tuli võtta saatekiri Tartu Maarjamõisa haiglasse. Aga oli juba hilja, raske peahaavaga Karl Soonpää ei tulnud meelemärkusele ja suri sealsamas veoautos, abikaasa ja tütre silme all.

Dr Illiste selgitas, et just viimane kuul oligi tappev. Kõige kergemini pääses kokkupõrkest Osvald Kukk, kelle põsest jooksis kuul läbi.

Eero Agarmaa mälestuste järgi olnud üks langevarjuritest Kambjast pärit Meinhard Luha, kes 1941. aasta suvel oli läinud kutsealusena Punaarmeesse, üks aga venelasest radist.

Neid mälestusi kinnitab 1944. aasta julgeolekupolitsei aruanne: «20.06.1944 võeti Tartu maakonnas, Elva vallas kinni langevarjurid Elmar Sooru, Meinhard Luha ja Nigol Tarnovski. Nimetatud isikud maandusid 07.05.1944 Pedjal. Samad langevarjurid olid 15.06.1944 mõrvanud Kambja-Elva piirkonnas Tartu omakaitsemehed Soonpää ja Tikkopi.»

Henn Soonpää andmetel võeti langevarjurid kinni Elva valla Põdra talust. Nälginud langevarjurid olid tulnud süüa otsima, sest üks neist tundis taluperemeest varasemast ajast. Taluperemees andis meestele süüa, aga ise läks järgmisel päeval Tartusse, andes kutsumata külalistest ametivõimudele teada. Järgnes haarang, mille käigus taluhoone lakas peitunud langevarjureid tulistati kuulipildujast. Nad andsid alla ja viidi seejärel Tartusse.

Nii hukkus 1944. aasta 14. juuni ööl oma 49. eluaastal Karl Soonpää, olles ette jäänud kolme eesti ja vene diversandi automaadivalangule.


1929. – 1940. aastani Eesti Vabariigi riigikontrolörina töötanud Soonpää surmast kirjutas Postimees juba 16. juunil.

Nekroloogis märgiti: «Samal kohal, kus Karl Soonpää täpselt kolm aastat tagasi viibis paos Moskva mõrvarlike inimeseküttide püüniste eest, tabas teda 15. juuni varajastel hommikutundidel sama metsalise käsilaste surma kuul. Temaga koos langes naaberperemees Herm. Tikop, kes oli ka 1941 juunipäevil Soonpää saatusekaaslane. Rasked on ohvrid, mida meie rahvas võitluses salakavala idavaenlasega on toonud ja praegugi toob, ning eriti valusalt tunneme seda meie juhtivaid mehi kaotades. Tõsise ja kindla eestlasena, õiglase ja tasakaaluka inimesena, hea organiseerijana ja juhina – nii tunneb Karl Soonpääd kogu eesti rahvas ja ühineb tema lähemate omaste vaikse leinaga.»

Karl Soonpää matusetalitus peeti 19. juunil. Ärasaatmine algas kodutalu õuelt: mängiti koraali, jutlustas Otepää kirikuõpetaja Salumaa, Eesti Üliõpilaste Seltsi (EÜS) liikmed kandsid lahkunud kaasvõitleja kirstu kuni talu piirideni.

Teise pärja asetas hauakünkale Soonpää kauaaegne töökaaslane Aksel Mei, kes lisas: «Ühtlasi asetan pärja ka Riigikontrolli ametkonna poolt, asutusest, kus sa töötasid ja kellele sa andsid oma parima. Sinu allkirjaga määrused on veel kehtivad, ja need on seda seni, kuni meil püsib õigus, ja meie, Riigikontrolli ametnikud, käime nende järgi.»

Pikema järelehüüdega esines kalmistul prof Jüri Uluots. Ta rõhutas Soonpää kauaaegset tööd «vähe on meil olnud inimesi, kes on meil omariikluse ajal püsinud kõrgel ametikohal, poliitiliste tuulte käes, nii pikka aega nagu Karl Soonpää. Ta oli neid mehi, kes oma töös rakendas kõiki neid andeid, mis loodus talle kaasa andnud. Meie rahvas saab püsida ainult siis, kui meil on palju inimesi, kes on idealistid ja usuvad ka sellesse, mis pole käega katsutav. Kadunu püüdis elu kujundada ja rajada kõiges tema täiuses.»Matusetseremoonia lõpul laulsid EÜSi liikmed oma traditsioonilise «On lahkund vendadest meil üks siit ilmast…».

Ühel ajal Soonpääga maeti Elva kalmistule ka Hermann Tikkop (sündinud 1903). Teda jäi leinama abikaasa kolme alaealise lapsega, neist vanim oli 13-aastane. Karl Soonpää naine Antonie Soonpää oli Eesti pikaealine, kes suri 107-aastaselt alles aastal 2006 Kalifornias. Ta maeti samal aastal abikaasa kõrvale Elva metsakalmistule.

Sildid
Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Vaata veel lisaks

Close
X