Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
ArvamusValla uudised

Portreede asemel mõttetalgud!

Esitasime  oma sõpradele ja sugulastele viktoriiniküsimuse: kas Elva tänavapildis reklaami on?

Pooled vastasid, et ei tea, ja pooled, et ei ole.

Esimese poole esindajaid õnnitlesime kaasajaga eduka kohanemise puhul (ju ei häiri neid ka telereklaam).

Teise poole omadele aga tundsime kaasa. Sest viimaseid ootavad nende tundliku pilgu tõttu ees väga karm talv ja sama karm varakevad. Siis on meie valla asulad reklaami täis.

Poliitilist reklaami.

Sõitsime igaks juhuks Elva peamagistraalid – Tartu maantee ning Pika ja Kesk tänava – korraks veel läbi. Ja tõesti! – ei midagi reklaamihõngulist, peale sügist promovate lilleamplite.

Samas tekkis ringsõidul ka väheke aimdust, kuidas nelja kuuga  võib meie asulate tänavapilt   plakateid, loosungeid ja portreesid täis saada. Nagu ikka iga nelja aasta tagant.

Sedapuhku nautisime täiel rinnal valla pealinna veel reklaamivabu õhuküllaseid ühendusteid.

Valimiskampaaniat on meil jõutud aastatega ristida mitut moodi. Üks kummalisem ütlemine on pärit nõuka-ajast: „Kes kroonus käinud, see tsirkuses ei naera“. Eks nuputagu hea lugeja ise, kuidas sellist tarkust täna ja valimiste puhul lahti seletada saab.Ehk on see vihje  kampaaniale, mille kestel, nagu alati, võib ette tulla ka  atraktsioone ja poliitilist klounaadi.

Tänavatele ja majaseintele  ilmuvad poliitikute hiigelportreed. Selle dekoori maksavad kinni erakonnad neile eraldatud  maksumaksja rahast.

Nimi ja valimisnumber. Mõnikord ka hüüdlause. Näiteks et  miski on igavene või et riik kuulub kõigile.

Portreesid on  valimiste aegu kasutatud ammuilma. Kõigepealt rahvaste juures, kellel on kombeks usaldada oma saatus helge pea ja suure sisemise jõuga liidrile. Ja kui see rahvas on vanasti elanud lageda peal – stepis või preerias. Sellest  idanaabri  elutarkus, et: „Sel pole tsaari peas!“, mis meie keeles tähendab, et kellegi mõistus on korrastamata. Või et inimesel puudub ebajumal.

Meil on kombeks ikka kedagi järele ahvida  ja nii tullakse portreedega ka meie ette. Paraku ei näita portree, mida kujutatud isik  rahva heaks reaalselt korda saatnud on. Tegemist on lihtsalt võistlusega „Su nägu maru tuttav näib“. Kui näib.

Varsti tullakse  ka saalikohtumisi korraldama. EKRE omad käisid suvel  ära.  Need kulgevad reeglina kenasti, sest tavaliselt  ilmuvad sinna valijad, kes vastavat erakonda ka toetavad. Ja  needki, kes hea meelega näksiks  kringlit, rüüpaks  kohvi ja pistaks uue pastaka tasku. Kui pakutakse. Jutt, mida seal räägitakse, pole neile tähtis.

Poliitkoosolekud panevad  heldima ühe paradoksaalse  detaili tõttu. Seal kutsutakse  üles ainult küsimusi esitama. Kui keegi  üritabki pikemalt probleemist rääkida, võidakse ta viisakalt korrale kutsuda.  Et Põhiseaduse järgi on rahvas kõrgeima võimu kandja, siis meenutab see ettevõtte üldkoosolekut, kus firma peremees tohib ainult küsimusi esitada.

Hoiame pöialt, et kallid kohtujad õigeks ajaks kohale jõuaks. Eelmine kord  lasi Vabaerakonna esindus elvakaid oodata üle tunni, enne kui üks nende tähtis mees kohale jõudis. Vabandust ei palutud.

Kui vahepeal mõni laat peetakse, võime ka seal trehvata eri värvi poliittelke. Seal aetakse  juttu ja pakutakse termosest kuuma jooki. Ning muidugi igava tekstiga brošüüre, pastakaid, tikutopse ja muud tühja-tähja. Jutu sees ollakse  valmis  lubama mida tahes. Lootuses, et tulevasele valijale hoobilt ei meenu, et üks partei saab  vaid siis  lubatut ellu viia, kui pärib ainuvõimu.  Ka siis võib veel vingerdada, et raha pole ja vaja Rail Balticut ehitada. Viimane läheb ju aina kallimaks.

Riigikogu liikmekandidaadid tulevad varsti ka meie kaubakeskuste juurde. Pole ilus neile seal öelda, et etskae – alles püüdis siin üks mustlane mulle midagi kaela määrida, nüüd  tulete teie. Pole vaja neid solvata – inimesed on  tulnud kaugelt, külmetavad ja tahavad suhelda. Soovigem neile vähemalt jõudu. Ega nad enam nii ruttu tule. Reeglina mitte enne uut valimiskampaaniat.

Ja muidugi näevad varsti meie kodused postkastid vett ja vilet. Need täituvad parteiprogrammide, buklettide ja  piltidega. Jääb  loota, et saadetised sobiks ka kütteks.

Ei ole  vara rääkida  hääletamisestki. Pole ilus sarjata neid, kes hääletama ei lähe. See on märk sellest, et inimene ei leidnud valimisnimekirjast usaldusväärset kandidaati.

Meie valimiskord  on muudetud üsna salapäraseks. Valija tunneb end selles nagu mullamuttide pulmas, kus jalgealune on risti-rästi käike täis ja kargle kuidas tahad, konts vajub ikka lõpuks läbi. Valid ühe – saad teise. Spordipoisse ja šõutegelasi nende hulgas. Nagu parteide valimisnimekirjad ette näevad.

Üks tark inimene sõnas tabavalt, et viimased on pihtapandud mandaatide kogud. Sinna kanditakse kindlapeale vajalik hulk hääli, mis antud ka hoopis teistele.

Küll tahaks, et valitseks iga normaalse inimese jaoks kõige ausam ja selgem valimisprotseduur    reaalse urni juures ja kandidaatide ühtse nimekirja alusel. Sellise nimekirja  peaks valija saama põhjalikuks tutvumiseks posti teel  vähemalt 5 päeva enne valimisi. Siis saab  minna valima mitte juhuslikult tema piirkonda sattunud võimuihalejat, vaid isikut, kes tema meelest ka riiki juhtida suudab.

Suurt muret teeb valijale tema ja vastava erakonna võimalik altvedamine. Sellega on viimasel ajal hakkama saanud riigikogulased  Artur Talvik, Olga Ivanova, Marko Mihkelson, Tiina Kangro ja Peeter Ernits. Nad on nüüd „aknaalused“. Aga pidanuks üldse parlamendist lahkuma. Ei ole sünnis tekitada Riigikogus Brauni liikumist. Mart Pukk kaalus laupäevases Eesti Päevalehes ülejooksikuid lausa reeturiteks nimetamist, sest kõik nad olid parteide nimekirjades ja parteide rahadega eelmise kampaania ajal eriliselt poputatud. Ernits oli kõige tagasihoidlikumal kohal – parteinimekirjas neljas.

Valija poolt on kõige targem neid enam mitte valida.

Riigikogu liikmekandidaatidel on viimane aeg vaadata üle oma kihutuskampaania kavad, et muuta see kokkuhoidlikumaks ja eestlase jaoks vastuvõetavamaks.

Eestlane ei salli edevust, laristamist  ja pealetükkivust. Ta on mures riigi tuleviku pärast ja valmis lahti seletama olulisemad probleemid.

Eeskätt  tahab ta kindlasti teada, mida sa, liikmekandidaat, senise mandaadiga või üldse elus seni teinud oled.

Teeme ettepaneku jätta seekord kallite hiigelportreede tellimine ära. Selle asemel aga pidada maha oma valimispiirkonnas tõsised mõttetalgud. Valijatega koos.

Mine tea, ehk tuleb aeg, kui samas sõlmitakse valijatega ka ühiskondlikud lepped, kus kirjas piirkonna pakilisemad probleemid ja ka see, millal kampaania vahepeal valijatega kokku saadakse. Kasvõi kord aastas.

Seetõttu pakume  valimisteks välja lööklause ka omalt poolt: „Portreede asemel mõttetalgud!“ Oma piirkonna valijatega.

Elva Elu

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

X