Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
Toimetaja veergValla uudised

Toimetaja veerg – Naabri sõnarinde sõduritest

30.augusti Postimehes avaldati, nagu ses väljaandes viimasel ajal kombeks, ülipikk artikkel, seekord pealkirjaga „Vene propagandamasina paljastamine“. Autoriks Eesti Meedia uuriva ajakirjanduse juht Holger Roonemaa.

Väga asjalik ja sisutihe sõnum. Oli ka aeg selles vallas midagi rahva ette tuua, sest idanaabri poliitilist ajupesu tuleb iga päev (isegi ööpäev) vähemalt pildikastist nii et vähe pole. Ja vägisi kippus jääma mulje, et Eestimaal suhtutakse asjasse üsnagi naiivselt. Justnagu venelase ütlemise järgi, et kasvõi sülita talle silma, ikka võtab süljelärakat kui Jumala hommikust kastet. Meie teleoperaatorid müüvad sundkavades täiesti ametliku kaubana näiteks kanalit RenTV. Elion müüs aegu tagasi isegi marupropagandislikku Russia Today`d. RenTVs reklaamitakse väsimatult ka Eestis ilmuvat trükiajalehte MK Estonii. Ehk kõik ei teagi, et dešifreerituna kõlab lehe nimi kui Eesti Moskva Kommunistlik Noor.

Kui oskad keelt, on neid propagandakanaleid isegi huvitav vaadata. Nipid on tuttavad juba eelmisest ajastust. Sai ju Pravdatki ridade vahelt loetud nii, et sõelale jäi ikkagi mingi reaalne sõnum. Venelased ise lugesid samamoodi.

Pole midagi uut seal naabri päikese all. Harva tuleb ette, et lihtsalt pead puldil teatud nuppu vajutama – kisub läilaks. Aga siis mõtled taoliste saadete tõelisele adressaadile ja on jälle huvitav. Et kuidas tema, Eestimaa venelane, neid asju vastu võtab ja ära seedib. Isegi tagasihoidlike suhete põhjal, mis Elva elanikul eestivenelasega ette tuleb, on raske uskuda, et miski jõuab tema n.-ö hingeservalegi.

Kõigepealt – vaenulikku juttu ei taha keegi kaua kuulata. Ja kui seesama eestivenelane vaatab kõrvuti puhtpropagandakanaliga ka näiteks PBKs näidatavat Aleksandr Gordoni saatesarja „Meeste/Naiste“, on igasugune isu sealses keskkonnas elada või sellest kuidagi teisiti osa saada täielikult kadunud. Kõige olulisem on (reaalsete vestluste põhjal), et tavaline eestivenelane ei näe end Venemaale kolimas või Venemaa nimel siin mingis 5.kolonnis halba tegemas. Jah, teadmine, et ollakse suurrahva liige, pole kuhugi kadunud. Kuid see tunne meelitab teda täna Suurbritanniasse, Saksamaale, USAsse ja isegi Soome, kus on juba päris rohkearvulised vene kogukonnad. Türgist ja Kreeta saarest rääkimata, kus samuti vene keelega hakkama saab. Kui aga piisavalt raha oleks.

Väga õigesti ütles üks eestivenelane, kui meil idanaabri propaganda jutuks tuli, et kedagi toetama või kuhugi elama kutsub see, kui seal on tõesti parem kui siin. Nii lihtne see ongi. Kui aga teatatakse, et seal kusagil ollakse vaenlaste piiramisrõngas ja ainult üks inimene teab, kuidas kõik peaks tegelikult olema, ning sedagi ellu ei viida, siis jääb pakutavat vaadata ja kuulata kui lihtsalt vale asja ajamist. Mis ongi – paradoksaalne küll, aga omamoodi huvitav.

Idanaabri keelt peab igatahes õppima ja oskama. Sest ta oli ja jääb meie naabriks. Kuni me Lämmijärvest allapoole ja ka Lätimaa vahele kanalit ei kaeva ja oma Eestimaaga, kõik 27 saart ja laidu slepis, avamerele ei purjeta.

Enamgi veel. Vene inimese tuntud konservatiivsuse juures ei püsi idanaabri keel sugugi mineviku küljes kinni. Endise vandetõlgina on seda väga huvitav jälgida. Kõigepealt torkab silma (muidugi kõrva), et uudissõnad võetakse üle võõrkeelsetena. Seega jätkub Peeter I ajast alanud komme omakeelseid uudissõnu mitte kehtestada. Nii on täna kinnisvara maakler – „reuutor“, võõrtööline Kesk-Aasiast – „gastarbaiter“, moemaja – „šourum“, köögimikser – „,blender“, tahvelarvuti – „noutbuk“, nutitelefon – „smartfon“, mingi vidin – „gadžit“ jne.

Küllap huvitab vanemat põlvkonda , kuidas on lood kuulsa vene matiga. Isegi veel meie keskealine meessugu sai vene kroonus sel alal erihariduse. Matt areneb. Näiteks kergemeelne naine on juba ammu muutunud pannkoogiks („blin“) või viimase moeröögatusena „lja“ks. Palju aastaid hoiti naabri teles ja raadios pruugitav vene keel roppustest puhtana. Nüüd ei maksa imestada, kui kuulete näiteks selgeltnägijate saates noort kena nõida ropendamas mis kole. Kuulete muidugi piikse. Meenub vana anekdoot, kus noor vene madrus koju puhkusele pääses. Kui ema kuulis jutu sees, et sõjalaevas ka toredaid laule lauldakse, palus ta, et poeg tallegi sealsest repetuaarist midagi ette kannaks. Poeg nõustus, kuid hoiatas, et rõvedate sõnade asemel ta kasutab häälitsust „khm-khm“. Ja siis tuligi: „Mõ – morjaki. khm-khm, khm-khm, khm-khm, khm, mõ – morjaki, khm-khm, khm-khm, khm-khm, khm-khm…“ Ja nii edasi.

Nii oli anekdoodis. Pole vaja kaugele minna. Mõni aeg tagasi Peipsi ääres ühes kalasadamas rääbisepaati oodates kuulasin kohalike suust tundide viisi teksti, kus kirjanduslikus vene keeles öeldi vaid sidesõnu.

Igal rahval on oma eripära. Ja see matt kuulub samuti eripära juurde. Pole imestada, et Helsingi Ülikooli juures töötas aastaid tagasi (ehk töötab ka praegu) Kalimenko-nimeline mees, kes kirjutas antud teemal isegi tõsiteadusliku monograafia. See on kuuldavasti ka kahekõitelise raamatuna müügile lastud.

Postimehe artiklis on lahti kirjutatud Venemaa verbaalse diversiooni masinavärk. Selles rahade ja käskude liikumine. Ja on loetletud sõnarindel „võitlevate“ sõdurite nimed.

Kogu kulutamise ja vaevanägemise tulemustest on tõsiohtlikud küllap vaid libauudised. Aga siin aitab meid ja ka eestivenelast võimalus sõnum üle kontrollida teiste meediakanalite kaudu. Seega tahaks väga, et meie kodumaised ajakirjandusasutused, eeskätt venekeelsed, libauudistele kiiresti reageeriks. Seejuures pole sugugi kohustuslik alati libauudise autorile viidata. Oleks liiga suur au.

Kalju Hook

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

Vaata veel lisaks

Close
X