Waksal Ekspress - Elva Tänavagurmee
AjaluguToimetaja veerg

Toimetaja veerg – Hämmastavad artefakt ja loodus käsikäes.

Ärge hakake Google`st otsima. Artefakt on miski, mis inimkätega tehtud. Loodus aga võib olla nii aja, kui inimkätega kujundatud.

Nende suurepärane sümbioos (kreeka keeli kooselu) eksisteerib lausa meie vallakeskuse kõrval. Mõni kilomeeter Elvast lõunasse, alal kahe maantee vahel. Kui sõidate Otepää poole, näete peagi Uderna hooldekodu viita paremale kutsumas. Sama näete ka Valga poole liikudes, aga vasakule suunamas. Peateelt lahkudes läheb raskemaks – külavaheteed hargnevad mitu korda. Kaasaja inimene peab kasutama GPSi.

Siin on kunagise Uderna mõisa süda. Erakordselt kaunis ja hoolega restaureeritud peahoone. Fassaadile anti viimane lihv 2014.aastal, kui rajatise puhul võib üldse miskist „viimasest“ rääkida. Seejärel võeti käsile lossi 70 akent ja selleks kutsuti kohale restauraatorid-professionaalid. Ka see töö on tänaseks valmis.

Lossi ümber on kaunis park . Majapidamishooneid pole säilinud, aga ega neid kuigi palju olnudki. Seda mõisa tolle omanike ülalpidamiseks ei peetud. Oli maavaldus, mille keskmes seisis jahiloss. Ja selle sümboliks oli karu. Pole vaja palju fantaseerida, et kujutada keskaegset lossi kesk sügavat metsa. UFOd poleks keskajal kuidagi saanud siia oma viljaringe joonistada…

Erla haru rüütel-preestrid Tiesenhausenid said maatüki enda kätte juba 13.sajandil. Toonane Tartu piiskop ja läänide jagaja oli Tiesenhausenite sugulane.

Ametlikult on Uderna mõis, täpsemini Väike-Uderna, esmamainitud 1449.aastal.

Järjepidevat kroonikat pole keegi jaksanud kirja panna. Mingid kakssada aastat pärast ristisõda jäid mineviku-uttu. Ka sõjad tulid vahele. Pärast Liivisõda said mõisa omanikeks Volskyd ja seejärel Sbinskyd. Sel ajal käis kõik lihtsalt. Kui Poola panile eesti talumees kuidagi ette jäi, lisas ta tolle maatüki kohtu abiga kohe oma valdustele. Kui endine saksa soost parun ette jäi, kirjutati, samuti kohtu abiga, poolakale ümber kogu mõis. Kas see on meie kandi lugu, ei tea, kuid keegi parun olla seganud šljahtitši koera pissimast ja jäi selle eest mõisast ilma. Poolakas luisanud juurde, et saks olevat peni lausa maha löönud. Jalalöök olnud nii vägev.

Poola aeg annab meile täpsema numbri, kui palju siinkandis ka maatõugu rahvast elas. Toona kanti Väike-Udernas (praeguses Elvas) registrisse neli talumeest ja kaks hobust ning Suur-Udernas samuti neli talumeest, aga vaid üks hobune. Naisi-lapsi poolakad üle ei lugenud. Hilisemast ajast on siinsete elanike täpset arvu raske leida.

Rootsi aeg tõi Liivimaale mõisarentnikud ja Udernasse major Christofer Güntersbergi. Viimane oskas Vene ajal lausa mõisa peremeheks saada ja selleks ka paljudeks aastateks jääda. Vanahärra pärandas valduse lapselaps Carl Friedrich von Dietrichile. Carl oli ilmselt laristaja või mängur, sest  pantis jahimõisa Rigasti mõisnikule. Pandi lunastusest ei saanud asja, peremees vahetus ja kreeditor jättis mõisa 1765.aastal abikaasa õepojale von Henningile. See mees polnud Dietrichist targem. 1803. aastal pantis ta maavalduse   von Regolscheffile. Ka see mees jäi oma rahast ilma ja pidi Uderna mõisa 1873.aastal haamri alla saatma. Oksjonil pakkus kõige rohkem raha Oscar Matthias Fuchs.

Juba 19.sajandi lõpu poole hakkas Fuchs jagama mõisamaid talunikele. Väike-Uderna alal sai temast seeläbi Elva linna kaasrajaja.

Tuleme tänasesse päeva tagasi. Paljud Oscar Matthiase järeltulijad on elus ja terved, elavad Saksamaal Leipzigis, Paderbornis ja Bielefeldis ning hoiavad Uderna hooldekodu juhatajaga kontakti. Aeg-ajalt käiakse siin ka külas.

Lossi vaatamisväärtustest kirjutas koduloolane Heli Zink meie lehes 21.augustil. Järgmisel päeval sõitis Elva muuseumisõprade klubi eestvedamisel Udernasse lossi külastama 18 inimest.

Hooldekodu juhataja Anne-Aime Soeson võttis huvilised lahkesti vastu ja oskas mõisa ajaloo meile ära rääkida tervelt 570 aasta ulatuses. Küllap olid mõjuriks ka need 47 aastat, mis lossi perenaine ise on nende seinte vahel veetnud. Tuli ta ju siia, toonasesse kopsuhaiglasse, 20-aastase noore velskrina.

Hea, et Uderna loss on saanud aastakümneid raviasutus, sh. hooldekodu olla. Paljud mälestised, näiteks kirikud, võttis punavõim ladudeks ja risuhoidlateks ning reeglina hävitas need. Nagu näiteks Tilga kiriku.

Loss ja park pakuvad huvilisele suurt naudingut ja need väärivad võtmist turismimarsruudi koosseisu. Kindlasti peab enne asjatundjate ringis otsustama, kas sagedased külastused ei hakka hooldekodu patsiente häirima. Neid on siin 54 ja nad on enamasti lamavad haiged.

Tunnistan üles, et seadsin kohe majja sisseastumisel oma nina spetsiifilist lõhna püüdma. 40 aastat tagasi võttis tuttav, toona võimukas mees, mu auto peale, ütlemata sõnagi. Sõitsime Valkla vanadekodusse ja seal ta pakkus mulle direktori kohta. Majast vastu hoovanud õhk pani kohe taganema ja minust direktorit ei saanud. Sama kordus kümme aastat hiljem, kui filmilavastaja Leida Laius võttis mu kaasa Tartusse, ühte eakate pansionaati Peetri kiriku lähistel. Ta kogus materjali filmiks eakate armumisest ja oli kuulnud, et Tartu vanadekodus olevat sellel pinnal koguni enesetappu üritatud…

Udernas mingit halba lõhna ei olnud.

Minevikuhuvilised jäid külastusega väga rahule. Anne-Aimele veel kord suur tänu!

Kalju Hook

 

Näita rohkem
PUHAS PESU, PUHAS RÕÕM!

Elva Elu

Panime lehele nimeks Elva Elu. Kunagise paberlehe auks, mis ilmus Elvas aastatel 1932-1937 ja ka 1960.aastate algul. Püüame selle sõnumitooja mälestust hoida tänapäeval aus ja väärikuses edasi.

Sarnased artiklid

X