Vitaly Amoursky (toona lihtsalt Vitali Amurski) sattus Elvasse ja Elva kanti 1951.aastal koos kirjanikust isaga. Toona NSV Liidu Kirjanike Peedu Loomemajja.
Sestpeale käis ta suviti sageli Elvas – isa ostis Peedule koguni suvemaja. 1973.aastal emigreerus raadioajakirjanik Vitaly koos abikaasaga Pariisi, kus elab praegugi. Siin kulusid aastad adapteerumisele, keeleõppele ja koguni õppimisele Sorbonne ülikoolis. Arendusteemaks oli 1920-1930.aastate Vene avangardism kirjanduses ja kunstis. Ka Prantsusmaal sai temast raadioajakirjanik. Enam kui 25 aastaks. Lisaks ka 12 raamatu autor (esseistika, luule ja intervjuud kuulsustega).
Praegu on hr. Amoursky pensionär, poeet ja filatelist. Ka Eesti loomeajakirja Võšgorod (Toompea) viimases numbris ilmusid tema järjekordsed luuleread. Need on pühendatud Eesti Vabariigi 100.sünnipäevale.
Vitaly peab Eestit oma teiseks kodumaaks.
Mees kogub Eesti, Läti ja Leedu marke ning muid filateelia atribuute.
Meie Kultuurikeskuses sai ta osta Elvas välja antud postmarke ja on õnne tipus. Sai Elva Filatelistide Seltsi rekvisiidi ja loob kontakti Aivar Kuuskverega.
Mees on taas oma armsas Elvas. Nädalaks, teisipäevast alates.
Pärast Eesti taasiseseisvumist jõudis Vitali Elvasse 2012.aastal. Kõndis koos abikaasaga Elva muuseumi uksest sisse ning nõudis ülevaadet Peedu ajaloost. Siinkirjutaja, ajaloolane küll, aga värske Elva elanik ja parasjagu siin lihtsalt abiks museaalide elektroonse registri koostamisel, vingerdas välja, lubades saata ülevaate kirjalikult.
Mis ka tehtud sai.
Saatus tahtis, et sellega asi ei lõppenud.
See sümpaatne härra (saab tänavu 74-aastaseks) on klaari peaga (arukas ja ilma juusteta) ning väsimatu jutuvestja. Ta käib vähemalt kord kahe aasta jooksul Elvas ja on muutunud siinkirjutajale lausa omainimeseks. Ning hea, intelligentse vene keele repetiitoriks, sest Elvas selle keele endine vandetõlk praktikat ei leia.
Jälle läks mitu tundi Verevi motelli terrassil nagu niuhti.
Nagu mehed ikka, rääkisime poliitikast. Vitaly ja tema proua aktsepteerivad küll oma maa praegust riigijuhti, kuid ei ole rahul tema rojalistlike (maakeeli vist kuningalike) ambitsioonidega.
Palju just sellekohaseid tunnuseid viis presidendi statuuti sisse hoopis de Gaulle, kes istus suurema osa sõjast Londonis, oskas sõja lõpul tüürida oma riigi ametlike võitjate hulka ja asutas 1958.aastal kodumaal nn. Viienda Vabariigi. Ometi praeguse riigipea juures olevat need ilmingud häirivad. Sellised turneed rahva sekka, nagu teeb meie president, olevat Prantsusmaal mõeldamatud.
Seekord, nagu vanemad mehed ikka, rääkisime ka meditsiinist. Vitalyle kui kroonilist (südame-) haigust põdevale kodanikule on Prantsusmaal ravi tasuta.
Seal on meditsiin, nagu meilgi, riiklik ja erapraksisena. Vastav suhe muutub patsiendile ainult ajas.
Mu sõbra arst peab ühtlasi ka loenguid kõrgkoolis ja seetõttu kutsub Vitaly teda professoriks. Professor võtab ta hospidalis, st. haiglas, riigiajas vastu, kuid leiab kindlasti põhjuse öelda näiteks: „Teate, siin ma märkasin midagi kahtlast. Peame tegema uued analüüsid ja ehk tuleb kõne alla isegi operatsioon. Tulge minu juurde veerand tunni pärast“. Veerand tunni pärast, samas kohas, sama õe ja sekretäriga, on professoril juba erapraksis ja kuigi ka siin aitab haiget riiklik tervisekindlustus ja haigekaart, leiab tohter ikka võimaluse korraliku lisaarve esitamiseks. Nii et valge kitli all on peidus ka leidlik ärimees. Sealne patsient on Vitaly kinnitusel samuti leidlik. Reageerib kutsele kooskõlas oma rahakotiga. Kui vähegi võimalik.
Muidugi küsin, kas arsti ja farmatseudi amet on Prantsusmaal populaarne ja kas neid spetsialiste oma riigis ka jätkub?
Jah, arstikoolidesse on konkurss ja diplomi saamine aega nõudev nagu meilgi. Kuid arstide defitsiit on ka seal.
Kas tõesti sõidavad prantsuse arstid samuti tööle kuhugi välismaale?
Ei, prantsuse arstid otsivad mugavamaid asu- ja elukohti kodumaal. Vitaly toob näiteks, et Prantsusmaa põhjapiirkondades, kus kunagi kaevandati sütt, on arstide põud. Ei aita isegi soodustused – korter ja muud. Riigi keskmeski ei taha arstid kaua püsida. Kõiki neid meelitab maa lõunaosa, kus kõige kaunim loodus ja kõige rikkamad asukad.
Niipalju siis Hüppokratese vandest…
Ja jälle ei jõudnud me lõpuni üksteisele selgeks teha, mis sunnib inimest Euroopa ühest suurimast kultuurikeskusest ka pensionärina kaugesse Elvasse reisima. Ainult sõiduks kulub inimese kohta parimal juhul 350 eurot, siis hotellikulud ümberistumiste ja edasisõidu ootel ning kõigeks muuks. Siinkirjutajale ei jõua kohale see üüratu möll ja melu, mida tajub mandri suurlinna elanik vaevu astudes oma korteri uksest välja. Kuigi sai ka ise põgenetud Tallinna ja suvise Pärnugi ülerahvastatuse ja stressi eest.
Jääb lihtsalt Vitalyt uskuda, et tema sealses elus on omamoodi täheks taevas üks väike vaikne looduskild nimega Elva, mis pikema eemalviibimisega muutub nii ideaaalseks ja ihaldusväärseks, et vaja kohale lennata ja reaalsuse abil korrektuuri teha.
Üheks korrigeerimiskohaks sai seekord toiduasutus Kesk tänaval. Seal pakutud road maksid kaks korda rohkem, kui Tallinnas Solarises, kus pere enne Elvasse tulekut sama teenust kasutas.
Suurt vaimustust tekitas aga Kultuurikeskus, kust ülev vaade järvele ja kaunid maalid seintel Prantsusmaa kodanikele sügava mulje jätsid.
See mees on minu jaoks sümbol. Tugev märk sellest, et kunagi oli Elva üle maailma tuntud suvituskoht ja ka Vitaly kaasmaalased polnud siin mingi haruldus.
Kalju Hook
